Kiri: Neil on raha, meil ei ole

Millal siis hakkab eestlane saama kas või seda statistilist keskmist palka, rääkimata elamisväärsest või inimväärsest? Täiesti ametlikult kinnitatakse, et üle 60% eestimaalastest saab alla statistilise keskmise (keskmiselt 5600 kätte) ja iga neljas pere elab allpool ametlikku vaesuspiiri.

Pangad tõmbavad otsi kokku, kinnisvarafirmad samuti. Mõlemad kinnitavad justkui ühest suust, et pole enam kellelegi laenu anda. Ent ainult 15 protsenti on meie hulgas neid, kes saavad endale lubada uut kodu. Ülejäänud elavad vanemate EVP-de eest saadud Lasnamäe või Mustamäe korteris. Ok, jätan siinkohal välja õnnelikud vanematelt päritud maakodude omanikud ja ka mõnikümmend tuhat samaväärses seisus tallinlast.

Kas meil on leib kuus korda odavam kui Soomes? Või on meil liha samavõrra odavam — või külmutuskapp või auto või korter? Ei ole. Aga korterid Tallinna kesklinnas on juba Helsingi omadest kohati kallimadki. Lausa iga kolmas uus korter pidavat Tallinnas seisma müümata.

Kas nüüd oleme lõpuks saavutanud taluvuse piiri?

Kui helistasin ühe meie juhtiva telefoni ja sellega seotud teenuste pakkuja tehnilise toe liinil, vastasid venelased, kes ei saanud mu jutust aru ja korrutasid nagu robotid, et helistagu ma hiljem ja tehku restart.

Odavkaupluste ketid pakuvad preemiaid töötajate värbamise eest. Suur osa meedikuid ja bussijuhte ja ehitajaid ja muid kvalifitseeritud töötajaid on juba lahkunud. Kas nüüd hakkab Eesti nende asemele tooma hiinlasi või ainult ukrainlasi? Üks suurfirma omanik väitis hiljuti pressis, et et tal on pohhui, kui ka kõik töölt ära lähevad, ta ainult ootabki seda, et saaks odavama tööjõu palgata.

Miks meie firmade kulutused tööjõule moodustavad keskmiselt 30% omahinnast, kui näiteks BMW autokontsernil on see osa ligi 75%? Miks meie firmade kasumimarginaal on keskmiselt 30%, kui mujal maailmas peetakse normaalseks kuus kuni kümme?

Neil on raha, aga meil ei ole. Meie firmaomanike seisukohast läheb äri allamäge, kui kasumimarginaal 20 protsenit. No tulge mõistusele! Teie olete oma kõhud juba täis söönud, on aeg mõelda taastootmisele. Kui teie oma töölistele ei maksa palka, siis keegi ju ei osta midagi.

Siis jäävadki Eestisse ainult need, kes ostavad vaid leiba ja viina. Olgu nad siis hiinlased või ukrainlased või need viimased eestlastest mohikaanlased.