Kiri: Müüja, naerata ometi!

Majanduskriis, rahanappus ja kehvad müügitulemused teevad teadagi meele mõruks igaühel, aga poemüüjate tusatujul paistavad olevat sügavamad põhjused. Igatahes mina ei suuda meenutada päeva, mil nägin viimati naeratavat müüjat.

Isegi teadlased on tõestanud, et kui müüja suudab kliendiga luua silmsideme, naeratab sõbralikult ja suhtleb temaga meeldival viisil, on tema müügitulemused paremad. Meil paistab see ka paljalt terve mõistusega haaratav ja põhjendatav tõsiasi olevat täiesti ära unustatud.

Müüjad haigutavad poes, vahivad niisama, suhtlevad klientidega enamasti vastumeelselt. Kui veel paari aasta eest ütles peaaegu iga kassapidaja supermarketis tere, siis nüüd ei tee seda enam isegi kallimate kaubakettide kassades istujad. Nad ei kingi kundele mitte pilkui, rääkimata sõnast.

Muidugi, sadu ja võib-olla isegi tuhandeid kordi päevas tere ütelda võib olla päris koormav. Inimlikult saan ma sellest aru. Aga ma arvan, et need mornid müüjad tunneksid ennast ise ka paremini, kui nad natukene lahkemad oleksid. Nõrgema närvikavaga ei julge võib-olla enam poodi minnagi, kui seal ainult tülpinud nägusid vaadata tuleb.

Poeomanikud võiksid vahest mõelda, mismoodi väsinud ja tüdinud müüjaid paremini motiveerida. Lahked müüjad mõjuksid äri käibele kindlasti hästi. Naeratus ei maksa ju midagi, aga võib oluliselt suurendada ettevõtmise majanduslikku kasu. Üks naeratus võib enesetunde heaks teha mitmel inimesel korraga ning meeldiva tundega kaubakeskusest lahkunu tuleb sinna kindlasti jälle tagasi.