Hoopis kurjemad teated potsatasid postkasti prügivedajatelt, kes ähvardasid prügi sorteerimata jätmise korral otseste sanktsioonidega. Televiisorist viibutasid rumala rahva poole näppu tähtsate nägudega onud sõnumiga, et tegelikult on prügi sortimine imelihtne, aja näpuga juhendist järge ja kõik saab selgeks.

Laadisime siis RagnSellsi kodulehelt sorteerimisjuhendi alla ja asusime teemat endale selgeks tegema. Ohtlikud jäätmed ning paberi ja papi olime ka seni kenasti eraldi pannud. Ka biojäätmetega oli asi selge. Suurima muudatusena tuli hakata sorteerima ja pesema pakendeid ning koguda need eraldi kotti.

Kõik oli kena hetkeni, kui pakendikott sai täis ja tekkis vajadus see pakendikonteinerisse viia (paraku on pakendite kogumiseks mõeldud nn rohelise kilekoti teenust võimalik tellida ainult Tallinnas, osaliselt Tartus ning mõnes üksikus vallas). Ei õnnestunud viia esimesel korral, teisel korral, kolmandal korral, sest pakendikonteinerid nii meie koduvallas kui maakonnakeskuses olid alati pilgeni täis ja rohkemgi veel.

Tekkis kurioosne olukord — tänu usinale sortimisele täitub meie 140-liitrine prügikonteiner ainult veerandi ulatuses olmeprügiga, samas kui sorditud pakendeid ei ole võimalik ära anda.

Šokeeriv tõde pakendite kohta selgus alles kohalikku ajalehte lugedes. Nimelt tunnistab MTÜ Pakendiringlus teenindusjuht Andres Siplane Võrumaa Teatajas, et pakendite puhul kehtib 50-protsendiline taaskasutusmäär. See tähendab, et Eestis on praegu kohustus kokku koguda ainult pool pakenditest (mille pealt on makstud aktsiisimaks), samas kui inimestele on antud käsk välja sortida kõik pakendid.

Arvestades veel seda, et väidetavalt moodustavad pakendid tervelt 70 protsenti kodustes majapidamistes tekkinud prügist, on tuhanded inimesed pandud olukorda, et neil ei olegi võimalik pakendeid ära anda. Riik on küll kehtestanud kohustuse, aga ei ole loonud võimalust seda kohustust täita. Selline suhtumine on hoolimatu ja häbiväärne.

Nüüd on meil kodus täitumas juba teine kott pakenditega. Usun, et meiega sarnases olukorras on tuhanded majapidamised. Olukord on lootusetu, sest kasutatud pakendeid tekib Eestis pidevalt kaks korda rohkem juurde, kui neid kokku kogutakse. Mis saab kuu-kahe pärast? Kuhu panna need meeletud pakendikogused, mille kogumist riik ei suuda tagada?

Juba praegu on lootuse kaotanud inimesed hakanud pakendeid peitma kilekotti pakituna oma prügikonteinerisse või sokutama kilekotte pimeduse varjus teiste majade prügikonteineritesse. Kõige mustema stsenaariumi korral leitakse need kotid pakenditega varsti Eesti looduskaunites kohtades.

Teadupoolest on inimeste käitumisharjumiste muutmine väga raske ülesanne. Enne uue prügikorra kehtestamist oleks riik pidanud aegsasti paika panema ka täielikult toimiva pakendikogumissüsteemi, et inimestel oleks muutusi võimalikult lihtne omaks võtta. Paraku seda ei tehtud ja õilsa eesmärgiga algatatud ettevõtmist võib nüüd nimetada ametnike haldussuutmatuse tõttu täielikuks ämbrikolistamiseks.

Ainsa lahendusvariandina tuleb kõne alla uue prügisortimiskorra kehtestamise edasilükkamine ajani, kui riik suudab garanteerida kõigi pakendite kokkukogumise.