Kiri: Mis tunne on olla fašist?
Mis me teha saame? Ega suurt ei midagi. Tuleb loota, et eestlase tagasihoidlikkus ja vaoshoitus ning vanasõna, et õige hõlma ei hakka keegi, hoiavad meid hullemast, see tähendab eurooplaste sedalaadi suhtumisest, mille osaliseks sai mõni aeg tagasi Austria.
Üks asi siiski on , mida saaksime teha, kui me seda vaid tahaksime. Me saaksime lõpetada analoogilise ebaõigluse meis enestes, meie lähiajaloos. On ju teada, et Eesti esimene iseseisvus ei tulnud niisama, selle eest tuli võidelda. Mis sai nendest meestest, kes Vabadussõjast eluga naasid? Noore Eesti Vabariigi poliitikute pidev lehmakauplemine ja üha süvenev korrumpeerumine tekitas Vabadussõjas osalenud rindemeestes rahulolematust ja nad koondusid ühingutesse. Vabadussõdalaste liit oli esialgu Vabadussõja veterane koondav ja nende huve kaitsev organisatsioon, kuid majanduskriisi süvenedes hakkas liit tundma huvi ka poliitiliste küsimuste vastu. Liit asus avalikult erakondade väärtegevusi paljastama, arvustades sealjuures tuntud poliitikategelasi. 1933. aastal õnnestus vabadussõdalaste liidul muuta erakondade tohutule vastuseisule vaatamata demokraatlikul teel vabariigi põhiseadust, selle poolt hääletas 56% hääletusõiguslikust elanikkonnast. Tajudes ohtu, et vabadussõdalased võivad võita riigikogu valimised ja tulla lagedale uute paljastustega, kulutas Konstantin Päts välja kaitseseisukorra, see tähendab diktatuuri ja vaikiva ajastu.
Vabadussõdalased vahistati, nad saadeti esialgu asumisele Kihnu saarele, hiljem pikaks ajaks vangi ja kogu allesjäänud ehk siis Pätsile lojaalne meedia naeruvääristas „vapse” kui lolle, ahneid ja joodikud. Ühepoolselt ja ilma vastulause võimaluseta. Kusjuures enamik vapside juhte olid mitmekordsed Vabadusristi kavalerid, doktorikraaga jne. Vapside juht A. Sirk, kes varjas end põgenikuna Luksemburgis, sai “teadmata asjaoludel ootamatult” surma. Vaikival ajastul polnud Eestis sellist ajakirjanikku, kes julgenuks uurida Sirgu surmaga seotud küsimusi. Üsna peatselt kleebiti vabadussõdalastele külge ka fašisti silt ja edasine ENSV hoolitses, et see silt korralikult küljes püsiks.
Konstantin Pätsi äriline ja muu seotus Venemaaga on praeguseks üldteada ja kogu stsenaarium tundub kuidagi tuttav. Ehkki aastatepikkuste kohtuvaidluste tulemusena pääsesid vapsid kõigist süüdistustest ja lõpuks ka vanglast, oli nende elu ja karjäär rikutud, nende ärid käisid alla, nende organisatsioon oli hävinud. Mõni aeg hiljem ootas vabadussõdalasi aga veelgi hullem: juuniküüditamine ja vene vangilaager. Nõukogude võimuga koostööst keeldunud vapsid lasti 1942. aastal kaugel Venemaa avarustes maha.
Mis ühendas vapse ja fašiste? Tänaseks on selgunud, et suurt ei midagi, kõigest soov kanda sõjaväemundrit. Aga miks ei pidanud vabadussõdalased siis armastama seda mundrit,milles nad Eesti vabaduse eest võitlesid? Miks ei võinud nad selle mundri üle uhkust tunda, miks nad oleks pidanud seda häbenema?
On käimas monumentide sõda ja ajaloo korrastamine. Samas näeme, et miskit pole siin ilmas uut ning lihtsaid, toimivaid ja järeleproovitud asju kasutatakse propagandas üha uuesti ja uuesti. Kui vaadata ajaloos 1945. aastast tagasi, siis näeme, et vapsidele (vabadussõdalaste parteile) on osaks saanud suur ajalooline ebaõiglus, mis siiani heastamata. Selle organisatsiooni ümber hõljub ikka veel halvustav fašismi vari.
Varsti kerkib valitsuse tellimusel uus Vabadussõja monument. Et see monument ei jääks pelgalt pronksiks ja marmoriks, siis ehk oleks võimalik uue pilguga süüvida Teise maailmasõja eelsetesse sündmustesse, algatada sõltumatu ajalooline uuring ja puhtaks pesta nii Vabadussõjas osalenud meeste nimed kui ka nende organisatsioon. Pean puhtakspesemise all silmas selle kohast avaldust kas vabariigi valitsuse, kaitseministeeriumi või justiitsministeeriumi poolt ja sellises avalduses sisalduvate seisukohtade kasutuselevõttu edaspidises ajalookäsitluses ja ajalooõpikutes. ENSV rehabiliteeris oma eksistentsi viimastel aastatel vabadussõdalased, ehk oleks nüüd aeg teha sama ka Eesti Vabariigil.
