Kiri: Mis häirib venelast Eestis
Eestisse tulnuna sattus osa mu perekonnast Klooga koonduslaagrisse ning osa teistesse laagrisse Saksamaa territooriumil. Koonduslaagrite kogemus jättis jäljed perekonna kollektiivmällu — me ei romantiseeri SS-pataljonis võidelnud eestlasi ehk — nagu neid praegu nimetakse — Sinimäe vabadusvõitlejaid. Sest iga sõdurimundri kandja on ka vastava ideoloogia kandja. Mida kujutas endast SS-i ideoloogia, saab teada “Mein Kampfist”.
Minu Ukraina-poolse suguvõsa kollektiivmällu jäi aga ka punaarmee poolel võitlemine ning koonduslaagrid, kuhu sattusid automaatselt kõik sakslaste sõjavangi jäänud. Seega ei romantiseeri ma ka punaarmeed.
Kuid ma annan endale aru sellest, et see on suur asi, et mul on täna võimalus neid ridu kirjutada. Samamoodi, nagu Ansip sai võimaluse pronkssõdur teisaldada ning Laar oma ajalooversiooni kirja panna. Kui Teise maailmasõja oleks võitnud Saksamaa, siis poleks ei mind ega Ansipit ning Laari olemas olnud.
Järgnevalt sellest, mis mind häirib tänapäevases Eestis.
1. Mind häirib see, et suurem osa eestlasi ei saa aru sellest, et neid poleks füüsiliselt olemas, kui Saksamaa oleks sõja võitnud. Miks ma nii väidan? Sest “Mein Kampfis” kirjeldatud plaanid on kordi hullemaid kui küüditamine, mille tõi Nõukogude Liitu kuulumine kaasa nii eestlastele kui ka teiste rahvuste esindajatele.
2. Mind häirib see, et suurem osa eestlasi ei saa aru sellest, et punaarmee andis oma panuse sellesse, et Saksamaa poleks Teist Maailmasõda võitnud — ehk sellese, et “Mein Kampfis” kirjeldatu ei saanud kunagi teoks.
2. Mind häirib see, et suurem osa eestlasi ei paista aru saavat näiteks sellest, et punaarmee pole kunagi pommitanud eestlasi Tallinnas. Punaarmee pommitas sakslasi Tallinnas. Lihtsalt juhtus nii, et eestlased said ka kannatada, kuid punaarmeel ei olnud valikut. Miskipärast valiku puudumist eestlased ka ei soovi aktsepteerida.
Mis puudutab okupatsiooni, siis minu meelest oli tol ajal Eestil kaks perspektiivi — kas saksa või vene okupatsioon. Kahest halvast variandist sai teoks see, mis tõi vähem kaotusi. Kõik pretensioonid saab suunata 1945. aastal Jaltas sõlmitud kokkuleppe esindajatele, kes ei nõudnud Stalini lahkumist Balti riikidest.
4. Kuigi ma pole kunagi isiklikult kogunemisest pronkssõduri juures osa võtnud, häirib mind pronkssõduri teisaldamine ning eriti sõjahaudade väljakaevamine. Sest minu meelest on välismaalaste sõjahaudade väljakaevamine ilma selleks maetute sugulaste luba küsimata või sõdurite päritoluriigi käest nõusolekut palumata asjassepuutuvate rahvusvaheliste konventsioonide ja heade tavade rikkumine. Rääkimata sellest, et see on lihtsalt ebainimlik.
Sõjahaud on püha, ükskõik, kelle poolel sõdur sõdinud on. Isegi väga ammuste sõdade käigus peatati lahinguid, et anda aega langenuid matta. Eestlaste viited Himkis toimunule ei saa õigustada võimul oleva valitsuse tegevust. Himkis sigaduse korraldanud ametnikud juba said pähe, Ansip veel ei ole saanud (pähesaamist ei tuleks otsesõnaliselt tõlgendada, ma ei püüa provotseerida inimesi vägivallatsema). Samas, Himkis oli kõik jokk — ametnikud said maetute sugulaste juriidiliselt kinnitatud nõusolekut ümbermatmiseks. Eesti võimud pole ennast sellega vaevanud.
5. Mind häirib üldlevinud seisukoht, et keegi on venelaste kogunemisi Tõnismäel korraldanud. Tegelikult ei ole. Inimesed tulid täiesti vabatahtlikult. Sest mõõt sai täis. Miks on nii raske uskuda, et siinsed venelased ei vaja ükskõik kelle käske selleks, et koguneda ja avaldada oma arvamust toimuva kohta? Eriti, kui kolmandikul neist pole seadusliku võimalust otsustada riigikogu koosseisu üle, sest siiamaani puudub kümnendikul Eesti elanikest hääletamisvõimalus, vaatamata sellele, et nad elavad siin aastakümnete jooksul ning maksavad makse. Teatavasti on hallid passid seotud ka inimõigustega (kui mitte eestlaste jaoks, siis Euroopa nõukogu inimõiguste erivoliniku jaoks küll). Hallid passid häirivad mind ka.
6. Mind häirib see, et pronksiöödel protestinud said võimaluse laamendada Pärnu maanteel vähemalt kolme tunni jooksul. Pärnu maantee on Tõnismäelt kolmeminutise jalutuskäigu kaugusel, Tallinn oli politseinikke täis. Siiamaani keegi pole selgesõnaliselt seletanud, kus see politsei oli. Kogemata võib jääda mulje, et kellelgi oli vaja politseinike asemel Pärnu maanteele suunata ajakirjanikud. Sellisel juhul on iseenesestmõistetav, miks valitsusel pole midagi selle vastu, et heldekäeliselt taastamiskulud kompenseerida. Öeldakse ju, et tellija maksab muusika eest.
7. Veel üks ebameeldiv küsimus. Mõned sõdurikaitsjatest tegelased on pidevalt väitnud, et pronksiöödel jäi kadunuks vähemalt 20 inimest. Neil on isegi kadunute nimekirjad sugulaste kontaktandmetega. Kus on sõltumatud eesti ajakirjanikud, kes seda asja uuriksid? Kus on ajakirjanikud, kes uuriksid sakslase Klaus Dornemanni kaebusi D-terminalis toimunu kohta?
8. Mind häirib sotsioloog Juhan Kivirähu hukkamõistmine, sest ta on ainuke eesti eliidi esindajatest, kes pole kartnud oma ebapopulaarset arvamust välja öelda.
9. Mind häirivad ajakirjanikud, kelle põhiliseks leivateenimise allikaks on Venemaa mahategemine. Selliseid artikleid, kus sõnast ”vene” sai sõimusõna, on eesti meedia täis.
10. Ma ei ole Nõukogude Liidu fänn ning arvan, et igaühel, kes soovib oma elu ja karjääri pühendada kellegi teise halvustamisele, on selleks täielik õigus. Ma lihtsalt ei saa aru sellest, milleks devalveerida kõike Venemaaga seotut — kommunismi, Venemaa venelasi, Eesti venelasi, Putinit jne.
Eestlased ei halvusta ju kõike seda, mida need neetud okupandid Eestisse rajanud on? Ma mõtlen selliseid okupatsiooni sümboleid nagu Viru hotell või Tallinna postimaja. Need rajasid ju okupatsiooniajal siia saadetud töölised, vabandust, okupandid. Või Stalini-aegsed kivimajad või mägede paneelmajad. Võiks ju needki teisaldada kalmistule, pronksmehe kõrvale. Siis saaks kesklinna uusi pilvelõhkujaid rajada, korterite müügist aga katta kolimiskulud. Või hoopis teisaldaks Lasnamäe Ida-Virumaale… Ja ärge palun unustage Kadrioru lossi — selle rajas ju okupant Peeter I. Presidendipalee õige koht on ka kalmistul. Lammutage kõik, Sakala keskusest ei piisa…
11. Mind häirivad eesti rahvuslased, kelle jaoks on ainsaks enesemääratlemise viisiks Venemaa ristimine Suureks Kurjuse Impeeriumiks. Ma saan aru sellest, et igal rahvusel on vaja kuidagi oma identiteeti üles ehitada, kuid kui oma identiteet põhineb kellegi teise identiteedi halvustamisel, siis tundub see liiga neurootiline reaktsioon. Võiks juba saada üle oma vaevarikkast ajalookogemusest ning leida midagi konstruktiivsemat kui see eikuhugi viiv tee. Küsimus mõtisklemiseks: kuivõrd tõsiseltvõetav on teie meelest üks iga päev jonniv naaber, kelle ainsaks jutuks on kaebamine teise, suurema ja vaenliku naabri peale? Kuidas paista see ülejäänud naabritele?
12. Mind häirivad Eesti venelased. Nimelt majandusliku immigratsiooni esindajad ja ärieliit. Majandusliku immigratsiooni all mõtlen neid vene inimesi, kes pole Nõukogude Liidu lagunemise järel Eestist lahkunud ainult ühel põhjusel — sest Eestis on pensioniraha suurem ja vorst maitseb paremini. Ja need inimesed julgevad veel nõuda Venemaalt venelaste õiguste kaitsmist Eestis.
Vene ärieliit mind häirib selle pärast, et nad ei taha sekkuda Eesti poliitikasse. On ju teada, et parteide tegevust rahastavad ettevõtjad. Oleks juba ammu vaja luua üks adekvaatne siinsete vähemuste huvisid esindav erakond. Siis oleks, kelle poolt valimistel hääletada.
Konstitutsioonierakond ei sobi mulle juba sellel põhjusel, et nende koduleheküljel leiduvas naisteklubis on täiesti sobimatud erootilise varjundiga pildid ning üks feminismi olemasolu käsitlev täiesti ajuvaba artikkel. Samas, adekvaatse rahvusvähemuste erakonna loomine aitaks vägagi kaasa kodanikuühiskonna loomisele Eestis. Teatavasti saavad kodanikuühiskonnas kaasa rääkida ka rahvusvähemuste esindajad. Hetkel aga siinseid venelasi riigikogus eriti palju ei paista.
13. Mind häirivad need Ida-Virumaa Eesti kodakondsusega venelased, kes ei käinud viimati valimas laiskuse ja ükskõiksuse pärast.
14. Veel mind häirib puudulik ja ühekülgne prostitutsiooni ning homode probleemi käsitlus. Kuid sellest võib-olla mõni teine kord.
Viimaks. Olen sünnijärgne Eesti kodanik, seega põhiseaduse järgi ei saa mind Eestist välja saata või kodakondsusest vabastada avalikult aktsepteeritud hoiakutega mittenõustumise eest. Ma olen noor, ma oskan riigikeelt, mul on hulk sõpru eestlaste seas, keda äärmuslik rahvuslus ei vaimusta, kuid nähtavasti sellest ei piisa selleks, et minu vene osa identiteedist oleks vastuvõetav tänase Eesti poliitilises kontekstis.
Ma loodan, et leidub veel minuealisi vene kogukonna esindajaid, kes hakkavad oma seisukohti eesti keeles sõnastama. Isegi siis, kui need seisukohad on mõnedele (paljudele?) vastukarva.
Ma ei ole nõus Delfi toimetaja väitega, et siinne vene kogukond on aprillikonfliktis osutunud kaotajaks. Ma loodan, et siinne vene kogukond on aru saanud, et integratsiooni ja lojaalsuse all mõeldakse kõigepealt valmidust mõista hukka kõike, mis on seotud Venemaaga või mis on venelik, samuti meid ja meie vanavanemaid — ainult sellel põhjusel, et need kuulusid Eestimaa okupeerinud punaarmeesse. Kõige lihtsam variant oleks teisaldada meid kalmistule.
Ma usun, et suurem osa muulastest jagab minu seisukohti, ning loodan, et kunagi hakkavad nad kartmata ja argumenteeritult välja ütlema seda, mis on südamel. Mis puudutab arveteesitamist ja -õiendamist, siis Eesti poolel oleks mõistlikum nendes küsimustes pöörduda Venemaa poole, kes on juriidiliselt Nõukogude Liidu pärija, mitte aga oma viha siinsete venelaste peal välja elada.
Eestis ei ela eriti palju ei puhtatõulisi venelasi ega puhtatõulisi eestlasi. Peaaegu iga eestlane võib oma suguvõsast leida sakslaste, rootslaste, taanlaste ja teiste rahvuste esindajate jälgi, kõigi nende jälgi, kes on kunagi Eestimaad vallutanud. Juba geopoliitiliselt on Eesti paratamamult paljude riikide huviorbiidis ning sellest tulenevalt kujuneb ka välja siinse rahvastiku koosseis. Kõige halvem oleks praegu rahvustevahelise konflikti teravnemine, mida aga pidevalt provotseerivad Eesti ja Venemaa vaheliste konfliktide teravdamisega Eesti poliitikud.
