Kiri: Mis häirib eestlast Eestis

Lugesin huviga Natalja Kure kirja, samuti kommentaare sellele. Ja tõdesin rõõmuga, et tavapärase labase sõimu ja ropendamise asemel on ülekaalus hoopis asjalikud mõtted ja tähelepanekud. Ma ei väida, et minu vastus esindab kõigi eestlaste arvamust, kuid minu kolleegide, sugulaste ja lihtsalt heade tuttavate nägemus on alljärgnev, ja meid polegi nii vähe.

Viibin tööülesannete pärast tihti Venemaal ja olen suhelnud paljude sealsete inimestega, nii ärialaselt kui ka vabal ajal, eraviisiliselt. Väidan, et paljud Venemaa kodanikud ei mõtle ega toimi praeguse valitsuse propaganda masinavärgi suundadest lähtuvalt.

Vastupidi: saadakse aru Eesti probleemidest ja ei pooldata Eestis elava venekeelse elanikkonna massipsühhoosi venelaste ahistamise teemal. Aga teadupärast ei ole võimalik Venemaal vabalt ja avalikult oma seisukohti väljendada, sest aparaadile mittesobivad persoonid kõrvaldatakse.

Aga mind häirivad Eesti Vabariigis hoopis järgmised asjad:

1. Osa venekeelsest elanikkonnast, kes kasutab Eesti Vabariigi hüvesid, ei austa siinset riiki, riigijuhte, riigikorda, põlisrahva ajalugu jne. Ma võin kuidagi mõista inimesi, kes sõdisid ja on tänaseks juba auväärses eas: nende aktiivne eluperiood sattus sügavasse nõukogude aega.

Kuid ma ei mõista noori, kes on siin sündinud, sõbrunenud eestlastega, kasutanud hüvesid, mis Venemaal tavakodanikule peaaegu kättesaamatud, ja pole ikka rahul!? See on ju elementaarne, et kui viibid võõral maal, kas või puhkusereisil Itaalias, Egiptuses, Indias, siis tuleb käituda selle riigi tavade kohaselt.

Mul ei ole mitte midagi venelase kui rahvuse vastu, aga ma olen venekeelse elanikkonna seas leviva mentaliteedi vastu. Venelased ei olnud eestlaste vabastajad! Eesti Vabariik oli iseseisev ja majanduslikult heal järjel riik. Eesti Vabariigi langus algas vene sõjaväebaaside loomisega.

Eestlased ei ole tahtnud elada võõra võimu all, olgu need siis sakslased või venelased. Eks ajalugu annab siingi selgituse: pikk orjaaeg ja vabadusepüüe ning lõpuks selle realiseerumine iseseisva riigina. Vastuseisu ja põlgust venelaste suhtes tuleb otsida juba Põhjasõja aegadest.

Loodan, et venekeelse elanikkonna ajalootundides käsitleti Karl XII sõdimisi Šeremetjevi vägedega Eestimaa pinnal. Kui esimene esindas euroopalikke tavasid ja austas võidetuid, st vene sõjaväelasi, ega piinanud kohalikku talupoega, siis teine põletas külasid, tappis talupoegi ilma mingi tungiva vajaduseta, andmata endale aru, et talurahvas ju oligi sel ajal rikkuse looja.

Tulles tagasi 20. sajandisse, siis: pole ime, kui Eestist ostetud öösärgis vene ohvitseride prouad tantsusaalis põlgust tekitasid. Ka vene sõjaväelaste kohta on teada, et valdavas enamuses olid nad Eesti pinnale saabudes viletsas seisus — näljas ja kasimata. Kui vähegi kobedam majapidamine ette sattus, siis polnud venelastel mingit probleemi majarahva hävitamisega. Neid näiteid võib uuematest ajalooraamatutest kuhjaga leida.

2. Osa venekeelsest elanikkonnast nimetab viimasel ajal välja antud ajaloolisi uurimusi russofoobseteks väljamõeldiseks. Palun, andke endale aru, et nõukogude ajal oli selliste teoste avaldamine ilmvõimatu! Liikusid mõningad teosed käsikirjadena, kuid nii mõnedki autorid jõudsid lõpuks Pagari keldrisse ja kõige õnnetumal juhul sealsesse hakklihamasinasse. Või Siberisse.

3. Enamik venekeelse elanikkonna meeleavaldusi-kogunemisi muutub ähvardavaks, vägivaldseks, joomapidudeks lahkunute haual jne. Vist on tõesti tegemist rahvuse eripäraga, st massipsühhoosiga. Siingi teab ajalugu hulgaliselt näiteid, kus üksikindiviidi mõtlemine-tahtmine ja elu ei maksnud midagi, halli massiga aga saavutati eesmärgid, sõltumata inimelude hulgast. Meenutagem vaid võitlusi Sinimägedes või Peterburi ehituse ajalugu. Või mis oli Gulagi loomise peamine eesmärk?

Miks ma peaksin sallima seda, et ühes Tallinna kaunimas ja ajaloolises paigas lehvib võõra riigi lipp ja kõlab võõras muusika — või halvemal juhul ropp sõim? Meenutagem, kuidas hävitati Vabadussõja monumendid Eestis — ja eestlased pidid vaikima; kuidas hävitati sõjaväekalmistud ja hauaplaate kasutati teede ehitusel aluskihtidena.

Näiteid võib tuua kuhjaga, kuid usun, et need siinsedki põhjendavad minu ja ka paljude kaaskodanike arusaamu eestlaste suhtumisest sellesse venekeelse elanikkonna osasse, kes ei austa kohalikke tavasid, ning arvab, et just nemad tõid Eestile õitsengu.

4. Kuid, olles täiesti aus — ma ei andesta ka eestlastele meie enda kuritegusid rahva vastu: küüditamised toimusid küll „seebikastide” tellimuse täitmisel, kuid kohalikud punased (loe: eestlased) olid need, kes andsid üles naabri, sugulase, lihtsalt tuttava.

5. Ma ei salli mõningate eestlaste hulgas levivat ilkumist meie riigijuhtide üle. Andrus Ansip ei ole kindlasti minu valik peaministrina, kuid ma siiski lepin sellega, sest see on paljude kaaskodanike otsus. Järelikult ta saab hakkama. Kuigi, jah, olen teadlik Tartu üliõpilaste meeleavalduse asjadest. Samuti meenub mulle Reformierakonna kunagine (minu jaoks kahemõtteline) reklaamplakat „Tropid eest!”.

6. Samuti ajavad iiveldama artiklid ja kommentaarid Eesti Vabariigi presidendi ja tema abikaasa aadressil. Olen rõõmus, et mind esindab kaunis noor naine ja väikese lapse ema! Praeguseks on alanud lausa nõiajaht meie presidendi rahaasjadele.

Teen ettepaneku luua kodanikualgatusena presidendi toetusfond, kuhu saaksime teha annetusi laenuvõla vähendamiseks. Ehk on pangad ja ka rikkam eesti kontingent nõus annetama, usun, et ka paljud tavakodanikud ei keeldu seda tegemast.

Kannan ka ise päris suurt laenukoormust ja tean, milline tohutu pinge see on. Aga inimene on ju kord selline, et elada tahaks normaalsetes tingimustes täna, mitte siis, kui vanadus käes ja ei jaksagi enam elust rõõmu tunda. Ja ma ei mõtle selle all rikaste uhkeid hooneid ja ülikalleid eksklusiivseid autosid, vaid igapäevast olemist lihtsalt hubases kodus.

Soovin kõigile Eesti Vabariigi kodanikele tolerantsust kaaskodanike suhtes.