Kiri: Minu kodumaa ei armasta mind

Paljud töötajad lähevad Eestist välismaale tööle. See on väga ebameeldiv meie tööandjate jaoks. Firmad soovivad tööle võtta rohkem inimesi, aga ei saa, sest vaba tööjõudu ei ole.

Loomulikult on Eestis olemas tööjõureserv. Kõigepealt need, kes elavad kirdes. Selles piirkonnas tegutseb palju tehaseid ja vabrikuid, tööstust arendatakse, aga igal juhul on Narvas ja Kohtla-Järvel veel inimesi, kes tahavad töötada. Neid on vaja kasutada, kui me tahame, et meil oleks tugev majandus.

Miks tahavad inimesed töötada välismaal? Vastas on tavaline ja igav: tahavad rohkem raha teenida. Viimase kümne aasta jooksul on Eestist välismaal tööl käinud rohkem kui 60 000 inimest. Kahjuks ei vasta meie palgad ja töötingimused inimeste ootustele. Loomulikult tahab igaüks elada ja töötada seal, kus on parem.

Meie tööandjate seas on levitud ettekujutus, et tüüpiline eesti töötaja on laisk ja ebaaus. Ja sellepärast ei ole vaja talle palju maksta — veel parem on üldse mitte maksta. Selline mõtlemine on eriti levinud väikefirmade seas.

Paljud ettevõtjad mõtlevad nagu vanad kommunistid: “Töötaja peab väsimatult töötama idee nimel, vaid mitte raha eest.” Me oleme unustanud, et nõukogude aeg on lõppenud. Praegu on inimestel õigus valida seda, mida neile rohkem sobib, nad ei pea tegema seda, mida tahab rajoonikomitee.

Tegelikult töötavad inimesed nii palju, et arstid kardavad suremuse suurenemist liigväsimuse tõttu. Eesti töötajad on head töötajad, probleem on hoopis juhtimises.

Kes sõidavad välismaale tööle? Esmajoones ehitajad, arstid, bussijuhid, endised politseinikud ja need, kes ei taha enam Eestis elada. Inimesed tahavad töötada Inglismaal ja USAs — ainult mitte Venemaal, vaatamata sellele, et Eestis on suur venekeelne kogukond.

Paljud minu tuttavad väidavad, et paljud venekeelsed ettevõtjad ei ole eriti ausad. Mõned neist ei maksta üldse oma töötajatele. Aga mis on sellise käitumise põhjus? Arvan, et töötajad ei tea oma õigusi ning tööandjad kasutavad seda ära.

Ametiühingud on töötajate viimane lootus. Aga nad on nõrgad. Ikkagi on vaja neid toetada, sest paljud firmad on kurikavalad. Näiteks Tallink, kes väidab, et meie meremehed talle ei sobi. Ja mida teevad need meremehed? Jah, täpselt nii — lähevad tööle välismaale.

Miks me arvame, et kõik töötajad peavad siia jääma patriotismist? Kui me mõtleme nagu kommunismiaktivistid, siis see mõte loogiline. Aga me oleme vabad inimesed, mitte orjad. Meie arusaam patriotismist on teine. Inimene armastab oma kodumaad siis, kui kodumaa armastab teda ka.

Ma loodan, et meie riik (riigikogu, valitsus, ametid) hakkab rohkem aitama neid, kellel on raske. Nõrgad peaksid olema kaitse all. Keskmine palk peaks olema kõrgem, samamoodi miinimumpalk. Meie elatustase peaks vastama Euroopa standarditele. Inimesed ei pea nii palju töötama, sest lõppude lõppuks töö on meie elu osa, aga mitte terve elu.

Töötingimused peaksid vastama rahvusvahelisele tasemele. Kui me tahame, et meie riik saaks tugevaks, siis on vaja, et Eesti pojad ja tütred töötaksid kodumaal, aga mitte välismaal. Praegu on meil majanduskasv, aga see lõpeb kord. Majanduskasvu hind on liiga kõrge. Ma ei tahaks elada riigis, kus töötavad robotid väikese palga eest. Meil on vaja teistsugust Eestit.