Kiri: Michal unustab inimlikkuse

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal selgitab oma artiklis, et terve majanduse kasvumootoriks ei saa olla maksud riigikassasse. See on tõsi, kui terve majandus tuleb enne tervet riiki ning tähendab Michali jaoks kitsa grupi üha suuremat kasumit kogu ühiskonna kulul. Nii muutuvad riiklikud sotsiaal-, tulu- ja omandimaksud tõesti erasektori kiire rikastumise takistuseks.

Eestimaa on sünnitanud nii ettevõtlikud ärimehed, edukad sportlased, kuulsad kunstnikud kui ka tavalised inimesed, kelle hulgas paraku on mitmed juba sündides haiged, vanuse poolest väetid või muidu suutmatud (reformierakondlikult väljendades) ettevõtlikuks hakkama. Maksud on eelkõige selleks, et tagada ühiskonnas ahnuse ja inimlike võimaluste tasakaal. Kodanike ja ettevõtete maksud riigis peavad väljendama püüdlust luua tolerantne ja turvaline keskkond, kus terve riik kaitseb omakodanikke ja vastupidi. Michali deviisi järgi peaksid “ettevõtlikud inimesed” näiteks enne riigi kaitsmist uurima, kas vaenlase armees mitte paremat suppi ei pakuta, ning kui see on nii, siis poolt vahetama.

Me ei saa rääkida Eesti Vabariigi tulevikust ainult majanduslikke näitajaid silmas pidades ning luues üha paremaid tingimusi rändkapitali tootlikkusele. See oleks moraalitu, ideoloogiliselt hukatuslik ning hävitaks varem või hiljem nii riigi kui kodanikud. Kui riiki valitsetakse viisil, kus kogutud raha kasutamine on ebasoodne maksumaksajale ja vastuolus õiglusega, ei saa selles süüdistada maksude määramise põhimõtteid. Pigem tasub peeglisse vaadata neil, kes sellise tegevuse eest vastutust kannavad.

Maksude vähendamine või nendest loobumine ei tekita võrdõiguslikkust, vaid väljendab hoopis ükskõiksust inimlikult arengusuutliku elukeskkonna suhtes. Ka terves riigis on alati neid, kes elavad kellegi toetusest. Iga hooldaja või lapsevanem on väetimaid kasvatanud ja abistanud omakasupüüdmatult ning võrdlemata hoolitsust ja sellest saadavat majanduslikku kasu. On olemas inimlik eetika. Me ei saa ehitada enne tõusiklikku majandust ja seejärel humaanset riiki.

Mis tähtsust on sellel maksuvabal jõukusel ja 15 aasta pärast Euroopa jõudsamate riikide sekka kuulumisel, kui samal ajal peab politsei koolides valvet pidama, et “ärimaa” lapsed õpetajaid või üksteist päris ära ei tapaks?