Kiri: Meil on olümpial juba käidud!
Mängud toimusid Põhja-Indias, mägises Dharamsalas, keskmeks McLeod Ganj linnake. Hiina-poolset reaktsiooni pelgavates India võimudes ebalust tekitanud sündmuse organisaatoriteks olid Tiibeti pagulased.
1770 meetri kõrgusel merepinnast asetsevas McLeod Ganj’s asub Tiibeti eksiilvalitsuse peakorter ja tiibetlaste vaimse liidri, Tema Pühaduse 14. Dalai Laama elupaik.
McLeod Ganj’sse saabub pidevalt uusi tiibetlastest põgenikke Kokku on alates 1959. aastast oma juhi jälgedes Põhja-India mägialadele saabunud ligikaudu 295 000 Tiibeti pagulast.
Eestis viibis kohal üllavalt palju asjaosalisi, kelle hulgas olid kaks filmigruppi, riigikogu liige Silver Meikar ja lõpukontserdi peaesinejaks kutsutud ansambel The Flowers Of Romance.
Eesti bändi kutsumine sai võimalikuks, kuna ansambli liikme Roy Strideri rännakud Aasias olid viinud ta kokku mängude korraldajatega.
Olümpiamängude idee autor ja karismaatiline peakorraldaja Lobsang Wangyal on muu hulgas algatanud ka alates aastast 2002 toimuvate Tiibeti missivalimiste traditsiooni.
Spordi osatähtsus oli sümboolne. Käputäie tiibetlastest sportlaste neli päeva kestnud jõukatsumised meenutasid rahvaspordiüritust. Mängudel viibinud ajakirjanikke oli mitu korda rohkem kui võistlustel osalejaid. Kokku võistles 23 Tiibeti pagulasest sportlast, 13 meest ja 10 naist, kelle elukohaks on India ja Nepaal.
Kokku võisteldi kümnel alal. Olümpiamängude avaaladeks olid laskmine ja vibulaskmine. Viimase puhul sai iga võistleja kolm noolt, mis tuli märklaua pihta lendu lasta kahe minuti jooksul. Sportlased pidid noolte vähesuse tõttu pärast iga võistlusringi need ise kokku korjama.
Nii mõnegi sportlase ponnistused kutsusid publiku hulgas esile heatahtlikke naerupahvakuid ja õnnestumiste korral ei olnud pealtvaatajad ovatsioonidega kitsid.
Enne võitjate autasustamist pakkusid pealtvaatajatele silmarõõmu Miss Tiibet 2002 Dolma Tsering ja Miss Tiibet 2006 Tsering Chungtak, kes kahekesi koos moodustavad tanstupopiduo Lhaemey Key.
Rahu ja väärikus
Kõikjal ringi liikuvatesse buda munkadesse suhtutakse suure austusega. Tihti peatuvad tiibetlased munkade ees, kummardavad nende ees kokkupandud kätega ja annetavad neile raha, olgu seda annetajail endilgi vähe.
The Flowers Of Romance’i kitarrist Roy Striderit on tema Aasia-rändudel mitmel korral ekslikult mungaks peetud ja talle raha antud. Roy on sageli kandnud purpurpunast ürpi (Finnair’i lennukist sisse vehituid tekk), mis sarnaneb Tiibeti munkade riietusega.
Sõbrunesime McLeod Ganj’s viibides söögikoha J.J.I. Café pidajatega.
Kohalikud rokkarid
Kord juhuslikult valitud söögipaik sai meile igapäevaseks lõunatamise kohaks. Intuitsioon oli meid õigesse kohta juhatanud — selgus, et kohvikut peavad kolm venda, kes teevad juba aastaid bändi nimega Exile Brothers.
Üllataval kombel meenutab ansambli kõla kohati legendaarse vene bändi Kino varasemat loomingut ja kohvikus vastutavat rolli täitnud vanim vennas Jigme näeb välja umbes nagu Viktor Tsoi, kui viimane oleks elanud vähemalt neljakümne aastaseks.
Kui eestlaste filmigrupp küsis vendadelt luba nende intervjueerimiseks, vastasid nad, et peavad saama nõusoleku oma emalt, kes on bändi asjaajaja. Kuna ema oli sõitnud Delhisse, jäigi intervjuu tegemata.
Olümpiamängude lõpukontserdil kohtusime veel ühe pagulaste ansambliga — see oli poliitiline rokkbänd R-59 ehk Remember 1959.
Bändi nimi aastale, mil tuhanded tiibetlased tõusid üles Hiina okupatsiooni vastu Tiibetis ja ohverdasid selles ebavõrdses võitluses oma elu.
Lisaks poliitilise sisuga lugudele oli nii ansambli R-59 kui ka Exile Brothersi cd-l pühendatud üks lugu emale.
Mõlema bändi poolt viljeletava rokkmuusika kohta võib öelda, et see pole kuigi tempokas, pigem omal tiibetlikul moel vaoshoitud.
Kui Exile Brothersi liikmed pidasid lugu klassikalisest rokist ja vendade kohvikus kostis cd-mängijalt sageli jazz, siis nende nooremate kolleegide muusikalisele maitsele viitasid Metallica T-särgid ja bändi rohmakam kõla.
R-59 ei pea end siiski metal-bändiks, pigem tiibeti rahvamuusika mõjudega rokkansambliks. R-59 värskel cd-l leidub ka Tiibeti Olümpiamängudele pühendatud pala “Our Olympic”.
Huvitava lookese Tiibeti pagulaste esimesest rokkbändist rääkis Exile Brothersi bassimees, keskmine vend Jamyang.
Kaheksakümnendate esimesel poolel alustanud ansambel olnud kimpus nimevalikuga. Hädaga läinud nad sealsamas McLeod Ganj’s elava 14. Dalai Laama juurde nõu küsima. Pühamees vaadanud bändi kõige turskema selli poole ja öelnud talle: “sina näed välja nagu jakk!” Nii saanudki tiibetlaste esimene rokkbänd endale nimeks “The Yak Band”.
Eestist polnud enamik tiibetlasi midagi kuulnud ja suhtusid eestlastesse siira huviga.
Ja veel — üldiselt lähevad tiibetlased varakult magama ja keskööks on McLeod Ganj üpris vaikne juba.
Ainult loomad, veised ja teised lojused hulguvad ringi ja maiustavad prügihunnikutes.
Eestit teatakse Delhis
Seevastu mitmed Delhi turismitänavail kohatud India põlisrahvuste esindajad väitsid aga, et teavad Eestit väga hästi ja alles hiljuti kohtusid ühe eestlasega.
Kui turist poodi tirida õnnestub, võetakse riiulist näiteks mingi 5-kilone toidukott ja lastakse see turistil kinni maksta. Hiljem viib suli toidupaki poodi tagasi ja saab poeomanikult selle eest mingi summa.
Tiibeti pagulaste seas mingite mõnuainete (alkohol või muu) tarbimine silma ei torganud. Aga need Exile Brothersi vennad ka veidi ikka suitsetasid “rohelist” ja tarbisid veini.
Paari diilerit kohtasime seal ka ja need tüübid olid ka keset päeva laksu all ja purjus vahel.
Delhi turistide tänaval pakuti kah mitu korda suitsetamise kraami. Alkohol on müügil igal pool, aga tarbivad seda vist rohkem ikka turistid ja rändurid.
Turistidele pakutakse veidi kehvemat suitsetamise-kraami ja kallima hinnaga, eks ole.
Üldiselt tekkis meil kõigil mõte, et Eestiski võiks sellised olümpiamängud korraldada.
