Kiri: Meie oleme ju omas kodus

Kõik aina räägivad — nii eestlased kui ka venelased — ikka venekeelsest elanikkonnast ja nende soovidest, nõudmistest, hirmudest ja eestlased sedasama enda vaatevinklist. Tegelikult tuleb ajada väga selget liini — Eesti Vabariigi kodanikud ja mittekodanikud. Olenemata rahvusest. Koosneb ju see venekeelnegi elanikkond eri rahvustest. Ometigi ei kuule me valgevenelaste või ukrainlaste või juutide nõudmistest ning etteheidetest Eesti valitsusele ja seaduseandjatele.

Iga Eesti kodanik peab oskama eesti keelt, tundma põhiseadust ja andma lojaalsusvande. Ja nii saab ta kõik õigused ning võtab enda peale ka kõik kohustused Eesti riigi ees. Kõik ülejäänud on mittekodanikud, mis on nende vaba tahe — ja sellest tulenevalt on neil ka mittekodanikele seaduses ette nähtavad õigused ja kohustused. Miks me peame riigi kodanikke keele järgi grupeerima ja pidevalt tegelema nende erivajadustega? Just seetõttu, et oleme seda pikka aega teinud, ongi nad meie riigist irdunud.

Nüüd räägime muudkui integreerumisest. Mitte keegi ei integreeru vastu oma sisemist soovi, tahet. Lauri Leesi väidab, et keele oskamine ei tee veel kodanikuks, kuid tahes-tahtmata annab see inimesele eelise arusaamiseks, kus ta elab, kelle hulgas ta elab ja mis siin tegelikult toimub. Seega — keelenõuded peavad muutuma rangemaks, kooliprogrammid ühtseks ja eestikeelseks.

Aga kultuuriautonoomiad — miks mitte, tore on. Ainult et need peaksid olema apoliitilised. Igaüks ei pea hakkama sööma verivorsti ja hapukapsast, et oma lojaalsust tõestada. Oma köögis sööb igaüks oma rahvustoitu, laulab oma rahvuspühadel omi laule ja tantsib omi rahvatantse. Ja loob selleks ise võimalused. Nagu praegu mitmetel rahvustel ka on. Miks ainult nn venekeelne ühiskonnas grupp nõuab eritingimusi, aga juudid, tatarlased, aserbaidžaanid, ukrainlased mitte? Nagu Jaak Aaviksoo venekeelses Foorumis ütles: kõigepealt tuleb siin maal elavatel inimestel endale selgeks teha, et nad elavad Eesti Vabariigis, mis on iseseisev riik, õppida tundma eesti rahva ja riigi ajalugu, tunnustama seda. Rääkida saab rahumeelselt ja tulemuslikult ainult nendega, kes tahavad ise selle riigi kodanikud olla.

Meie, eestlased, oleme omas kodus. Meie selja taga on ainult meri. Kelle selja taga on Moskva, siis sellele on õnneks maailm avatud, ka sinnapoole kulgevad teed.