Väga paljud palgatud ja palkamata kirjamehed on avaldanud arvamust selle kohta, mis meil, lihtsatel eestlastel, sellest kasu võiks olla. Lugesin Postimehest suursaadik Jüri Luige üllitist laadis “ma armastan Ameerikat, Ameerika on meile üle kõige”. Sellest imalast, tallalakkujalikust kirjatükist jääb kõlama mõte, et ilma USA toeta oleks Eesti ammu kokku kukkunud nagu tühi kott. Et vabanemise oleme ka neile võlgu ning Bushi jalajäljed Eestimaal on kulla väärtusega.

Jah, selles on härra suursaadikul muidugi õigus: väike Eesti riik on pugejalikult täitnud vähimagi USA soovi isegi enne, kui “need” üle “suure lombi” asuvast suurriigist lendu lastud. Ma ei tahaks heietada mõtteid sellest, et kui kasulik see orjalikkus meile on, vaid tahaks puudutada selliseid märksõnu nagu nafta, metsavennad, Lihula.

Kui rääkida suurest USA toetusest meie vabaduspüüdele, siis võiks pisut kaevata minevikus. Ameerika Hääl oli meie okupeeritud riigis nagu jumala hääl, meie metsavendadest vabadusvõitlejad ja nende perekonnad ootasid igal õhtul seda õnnistust — ning enamik neist tapeti ja nende lähedased küüditati. Vaba Ameerika raadio andis inimestele lootust, ässitas ja lubas abi, mida ei tulnud kunagi. Ka Venemaa on lõpuks kinnitanud, et Eesti, Läti ning Leedu tõugati NSV Liidu mõjusfääri USA mahitusel.

Iseseisva Eesti suursaadik Jüri Luik oli kuskil Ameerikas kellegagi kohvi juues kuulnud, et Lihulasse tahetakse püstitada mälestusmärki eesti meestele Saksa vormis. Pikemalt mõtlemata helistas ta vastavatele ringkondadele ja teatas, et Ameerika on raudselt selle samba vastu. Mälestusmärk demonteeriti, rahvale anti peksa ja Ameerika oli rahul juba enne, kui ta sündmusest üldse kuuliski.

Kui rääkida nüüd Eestimaad väisavast George Bushist, siis minu arvates on tegemist rahvusvahelise sõjakurjategijaga. Millegipärast vaatas terve maailm rahulikult pealt, kuidas rünnati iseseisvat Iraagi riiki. Ei saadud ju esialu põhjuseks tuua sealseid suuri naftavarusid, põhjuseks toodi rahvusvaheliste kokkulepete Iraagi-poolne eiramine ja terrorismi mahitamine.

Pärast selgus, et kõik need vandenõuteooriad olid alusetud, mille peale president Bush kehitas õlgu ja ütles: “Paha lugu, kui ei olnud, siis ei olnud.” Ka väike liitlane Eestimaa rõõmustas, olgugi et Iraagis tapeti tohutul hulgal tsiviilelanikke ning riik pommitati puruks.

Meie valitsuse seisukoht oli, et küll elu läheb USA taktikepi all edasi, tegelikult oli Iraak paha riik ja Saddam Hussein sai oma palga. Saatsime truualamlikult oma poisid Iraaki okupeerima. Meil on lühike mälu, oleme unustanud, mis tunne oli ise olla võõra võimu tallata. Kui meie liitlane, suur isa ja õpetaja, tahaks maailma vallutada, siis oleksime ikka tema liitlased ja annaksime kahurilihaks oma lapsi nagu siiani Iraagis, Afganistanis ja Kosovos.

Meie ajakirjanduses on räägitud Ameerika võimsusest, tema hiilgavast majandusedust, tema armulikkusest nende suhtes, kes kuuletuvad. Neid, kes ei kuuletu, ootab nähtavasti samasugune saatus nagu see, mida ma eespool kirjeldasin.

Just nii ta on, me oleme Ameerikast ja maksame; kui tahame — teeme rikkaks; kui tahame — laastame terve maa. Eesti on selline riik, kes on alati tugevamatele kummardanud — mitte sellepärast, et ta nii väike on, vaid tema politikaanide geenides on siiani säilinud pärisorja mentaliteet.

Paistab, et Bushi kiitjad tahavad oma kirjatükkidega teenida poliitilist kapitali, kuna riigikogu valimised on varsti ukse ees. Kindlasti on üheks trumbiks tulevasel suurde poliitikasse pürgijal ette näidata president Bushi ja tema poliitikat kiitev artikkel.

Jah, kohe ta tuleb, tema tulekut pidime juba ette kartma ning barrikadeerima teda betoonblokkidega. Kui ta vaid sooviks, siis teeksime ka pool vanalinna maatasa, et pakkuda maailma vihatuimale inimesele peatuskohta.

Sellised nad on, meie suured liitlased ja eeskujud, kelle tahe on meile püha ning käitumine eeskujuks, sest nad on Ameerikast ja maksavad.