Kiri: Lang sõnavabaduse kallal

Mind teevad väga murelikuks justiitsministri katsed hakata kontrollima avaliku meedia kommentaariumi ning juriidilise süütuse presumptsiooni käsitlemine stiilis „Ne poiman, ne vor“. See viimane käsitlus leiab üha enam toonitamist siis, kui kõne alla on igat masti pättide sigadused, mis väidetavalt ajakirjandusse „lekitatud“.

Justiitsminister Rein Lang unustab justkui ära, et ka ajakirjanikke ja meedia väljaandeid on võimalik laimu ja valeinformatsiooni pärast vastutusele võtta.

Tundub, et oleme liikumas olukorra suunas, et ühestki sigadusest ei tohi enam rääkida enne, kui kohus on otsuse langetanud. Samas aga näitab kohtupraktika tavakodanikule oma täielikku abitust, korrumpeeritust ja saamatust süüdimõistvate otsuste langetamisel. Kas oskab keegi nimetada kas või ühtki süüdimõistvat otsust mõne suurekaliibrilise tegelase ebaseaduslike tegude asjus?

Ometigi teavad inimesed omavahelgi jagada kogemusi poliitikute ja ametnike seaduserikkumistest, mis on kujunenud lausa avalikuks saladuseks. Aga „seaduslikud vargad“ viitavad rahumeeli õigeksmõistvale kohtuotsusele või kuriteo aegumisele süüdistuse puudumise pärast. Nad jätkavad oma tegevust veelgi rafineeritumalt ja ülbemalt — lausa üksteisele aumärke rinda riputades.

On saanud tavapäraseks, et suurte miljonite liigutajad ostavad end suure raha ja professionaalsete advokaatide abiga õigeks. Aga mõni väikesepalgaline politseiametnik peab oma väikesele palgale õigusrikkujalt lisaks küsitud viiesajase eest vahelejäämise korral loobuma ametist ja saab ühiskondlikuks häbiplekiks. Õigusriigi seisukohalt on selline olukord masendav.

On avalik saladus, et kui astud „õigesse“ erakonda, siis ei pea enam haridust omandama ega ka seadust kartma, sest siis on kõik jokk. Ole vaid ustav parteisõdur ning tee seda, mida suur juht käsib.

Nõnda tundub liiva jooksvat ka maadevahetuse äri ja ilmselt vilistab avalikkuse õiglustunde peale ka Keskerakond pärast ärimeeste Heldur Undi ja Richard Siku tegevuse tagamaade avalikustamist. Viimase loo puhul küll ei usu, et Soome YLE 2 ajakirjanikud poliitiliselt kuidagi kallutatud oleksid, kui näitavad bordelliärimeeste tihedat seotust Tallinna linnapeaga.

Tunnen tõsist muret selle pärast, et kui Keskerakond ja Reformierakond peaks taas valitsusliidu suhtes käed lööma, saab avalikkus taas tõsise löögi usalduses õiguse ja õigluse pihta. Tõenäoliselt kaugeneb valitsus rahvast veelgi, sest nende kahe näol on tegemist kõige enam jokkivate ning sõnavabadust summutada püüdvate erakondadega.

Uuriv ajakirjandus eelkõige Eesti Ekspressi ja ETV „Pealtnägija“ näol on aidanud hoida rahva usku õiglusesse. Kui aga ka seal peaksid hakkama kõlama ülistusoodid ja sigaduste kiidulaul nagu Tallinna TV-s, on asjad küll õiglusega hullusti.

Ka internetikommentaariumid on ju tegelikult aidanud avada nii mõndagi, mida ametlikult avalikkuse ette tuua ei taheta. Sealne sõim ja laim on tihti sihilik, mida ei peaks tähele panemagi. Kui hakata nüüd ka kommentaariume seadusega rangelt reguleerima, siis tuleks Eestis ilmuvad venekeelsed väljaanded ja Kesknädal kinni panna!

Seega: toetan igati kõige laiemat sõnavabadust, kuigi loomulikult on vaja luua ka väljaöeldu eest vastutamise mehhanismid.