Kiri: Läheme Eurovisioonile end häbistama

Olen tõsiselt mures läheneva Eurovisiooni pärast. Laul, millega Eesti sinna läheb, ei kannata ju mingit kriitikat. See on lihtsalt õudne!

Laulu autor on öelnud, et kirjutas meelega hästi nõmeda laulu. Teda võib uskuda — me kõik teame, et enam lamedamat laulu ei saa välja mõelda. Sihilikult nõmedad on laulu esitajad ning kogu taustategevus. Kurb on vaadata, kuidas professionaalid — sest tegelikult on professionaalid nii laulu autorid kui ka selle esitajad — lati nii madalale lasevad. Mis sest, et meelega.

Vaevalt meeldib ühegi ürituse korraldajale, et nende ettevõtmist naeruvääristatakse. Kindlasti ei meeldi see ka teiste maade televaatajatele ning minu meelest on ette kindel, et Eesti eelvoorust edasi ei pääse. Millest on kahju, sest selle ettevõtmise peale on kulutatud hulk raha. Sealhulgas minu oma.

ETV on Kreisiraadio promomiseks peale raha raisanud hulgaliselt eetriaega. Mäletame ju kõik, kuidas aastavahetusprogrammis tulid kreisitrio labased naljad rahvusringhäälingust söögi alla ja söögi peale, peale selle mulisesid nad Kuku raadios. Kõik ikka selle nimel, et Kreisiraadio kodumaise vooru võidaks ja Belgradi sõidaks.

Aga mida nad seal Belgradis teevad? Naeruvääristavad Eurovisiooni, aga vähe sellest: ka iseendid ja muidugi Eestit. Pakutav on ju lame ja madal, eriti kole on vaadata klaveri vägistamist. See ei ole kindlasti asi, millega Euroopa silmis plusspunkte teenida. Olgugi et Eurovisioon ei ole enam ammugi minigi muusikaüritus ja kohati niikuinii iseenda paroodiaks muutunud, pole mõtet õli tulle valada.

Saan aru, et ratast enam tagasi pöörata ei saa. Aga ikkagi on kahju, et me läheme sinna kuulutama, kui totrad me oleme. Kas me tõesti sellist eurolaulu tahtsimegi?