Kiri: Kuhu kaob rahvuslik üksmeel?

 (30)

Oma viimase iseseisvuse oleme võlgu sügavale hingepõhja peidetud eestlusele ja aeg-ajalt avalduvale piiritule rahvuslikule üksmeelele. Aga kuhu kaob see üksmeel igapäevaelus? Miks matavad rahulikus igapäevaelus isiklikud ambitsioonid enda alla rahvusliku ühtekuuluvuse? Miks kaob see kogu ühiskonna heaolu edasiviiv ambitsioon?

Kas me tõesti oleme nii rumalad, et usume piiritu liberaalsuse ja demokraatia edasiviivasse jõudu? Usume pelgalt indiviididevahelisse džungliseadustest tulenevasse konkurentsi? Ja vastupidi — ei usu iseoma riiki ega selle poolt ellu viidava poliitika edasiviivasse jõudu?

Vennasrahva soomlaste kõigi aegade suurim ja austatuim mees, marssal Carl Gustaf Mannerheim ütles kõnes Soome Vabariigi vabadussõja lõppemise auks korraldatud pidulikul paraadil 16.mail 1918: “Armee peab sel puhul (oma suveräänse riigi ülesehitamisel  — J. L. ) ainsaks tagatiseks seda, et Soome riigitüür usaldatakse tugevatesse kätesse, mida ei mõjuta parteitülid ja kellel ei ole tarvis teha kompromisse, kaubelda võileivahinna eest võimu nimel. /---/ Tuhanded valged ristid surnuaedades, kõige kaugemates Soome paikades, räägivad oma sõnatut keelt. Lahkunud nõuavad, et nende toodud ohver ei oleks asjatu.“

Kas meie oleme täna taas vääral rajal, kui kaldume kõrvale kogu rahvast ühendavalt rahvusliku solidaarsuse teelt? Miks ei suuda me õppida ajaloo õppetundidest seda, et teatud rahvusriigi arenguperioodidel on vältimatu arvestada ennekõike rasketel aegadel esile kerkinud isikute ja oma valdkonna tippspetsialistide arvamusega ning mitte minna kaasa populistide õukonnamängudega. Kahjuks annab ebaküpse ühiskonna baasil rakendatud piiritu demokraatia ja liberalism selleks soodsa pinnase.

Aga kuidas jääb nende meeste haudadega ja nende sõnatu sõnumiga, kellel ei ole mingit hauatähist piiritutel Venemaa avarustel, või kes on hoopiski mattunud Läänemere voogudesse?

Seda, et keegi on mõnda aega olude sunnil olnud suurriigi teenistuses päritolumaa rahvuslikke huvisid kahjustamata, nagu oli seda ka marssal Mannerheim, ei saa mitte mingil moel pidada rahvuslike huvide reetmiseks. Teatud olukordades tuleb sellesse suhtuda risti vastupidi, pidades seda iseseisva riikluse tagamise vältimatuks komponendiks.

Soovin, et kõik eestimaalased hindaksid igaühe panust — mitte aga kellegi välja mõeldud populistlike loosungite, vaid tegelikkuses aset leidnud sündmuste ja tegude põhjal.