Jätaks korraks Kruuda persooni ning teda saatvad skandaalid-skandaalikesed (mis sagedasti seotud K-tähega) korraks kõrvale ja räägiks tema asemel lihtsalt ühest abstraktsest rikkast äritegelasest, kes on lubanud jõuliselt ajakirjandusturule siseneda.

Eelmisel nädalal kirjutas Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi, et põhimõtteliselt ohustab kröösuste sisenemine ajakirjandusturule ajakirjandusvabadust. Hõbemägi selgitas, et minigarhidel (pisemat sorti oligarhidel) segab „seda mõnusat, pisikest ja edukat Eesti Vabariiki oma suva kohaselt juhtimast vaid vaba ajakirjandus, sest see jääb nende mõjupiirkonnast välja“. Minigarhide eesmärgiks on piirata tegevusvabaduse saavutamiseks demokraatiat ja sõnavabadust ning kui neid takistavat vaba ajakirjandust ära osta või ähvardada ei õnnestu, astuvad minigarhid ajakirjandusturule, ühes käes rahapatakas ja teises suukorv.

Jube lugu tõepoolest. Mida aga Hõbemägi oma arvamusloos mainimata jättis, oli asjaolu, et tema tööandjaks ongi ajakirjandusmagnaadist minigarh. Ehk Hans H. Luik.

Luik alustas ajakirjanikuna, sai peatoimetajaks ja leheomanikuks. Aegapidi lisandusid teised meediaväljaanded ning koos nendega mitmesugused muud ärid. Mõningatest äridest on ta loobunud, kuid tõsiasjaks jääb, et Luik on praegu väga laialdaste ärihuvidega inimene, kes kontrollib suurt osa Eesti ajakirjandusturust. Ja pole põhjust kahelda, et laialdased ärihuvid on seotud ka märkimisväärsete poliitiliste huvidega, seda nii riigi kui ka omavalitsuse tasandil.

Seega, kui laiaulatuslike ärihuvidega inimese osalemine ajakirjandusturul on iseenesest ohuks ajakirjandusvabadusele Eestis, siis üpris loogiliselt peaks sedasama ajakirjandusvabadust ohustama ka Hans H. Luik. Kui aga eeldada, et Luik suudab oma ärihuvid (ja neist tulenevad poliitilised huvid) ajakirjandusest lahus hoida, siis miks peaks uue ajakirjandusmagnaadiga lood põhimõtteliselt teistmoodi olema?

Ärimees, kes kavatseb astuda ajakirjadusärisse, liigub Luigega võrreldes vastassuunas, ning kui ta oma leheasutamise plaanid ellu viib, on ta täpselt samas punktis, kus Luik praegu. Muud põhimõttelist erinevust neil ei ole.

Üks asi, mille uus ajaleht kaasa tooks, on aga praeguse ajalehtede turul valitseva status quo purunemine. Uus leht lööb saab turule tulla ainult agressiivse hinnapoliitikaga, mis lööks segamini praegused kaane-, tellimis- ja reklaamihinnad, mis on omavaheliste kokkulepetega paika pandud. Samuti võtaks uus leht vanadelt olijatelt ära nii reklaamiraha kui ka lugejaid. Ja kolmandaks põhjustaks uus tulija tööturul ülesostmise laine ning sellega koos ka palgakulude hüppelise tõusu, sest inimesi on vaja nii üles osta kui ka kinni hoida.

Ühe lausega kokku võttes: uus ajaleht võtaks ära märkismisväärse tüki olemasolevate tuludest ning toob kaasa kulude suurenemise.

Üpris suure tõenäolisusega tuleneb vastuseis kavale tuua Eesti väiksele ajalehtede turule uus leht suures osas nimelt neist kahest asjaolust, mitte Jüri Mõisalt lapsesuu pärinud Kruuda isikust. Tõenäoliselt vastutaksid olemasolevad väljaanded samade argumentidega uue lehe tegijat ka siis, kui selleks oleks keegi teine, avalikkuse silmis parema renomeega jõukas äritegelane. Või siis minigarh.

Paraku on asjad aga nii, et keegi teine peale trollina rikka äritegelase (või äritegelaste) ei hakka Eestis uue ajalehte tegemist rahastama. Ükski välismaine meediakontsern ei võta Eestis lehe asutamist ette, sest majanduslikult on see äärmiselt ebarentaabel. Kui kord kuus ilmuva ajakirja käivitamiseks arvestatakse praeguste hindade juures üks-kaks miljonit krooni (entusiastid saavad nišiväljaande mõistagi odavamalt turule tuua), siis nullist ajalehe asutamine läheb palju kallimaks. Kui palju kallimaks, ei oska ilmselt keegi täpselt öelda, sest viimane pretsedent ehk Hommikuleht jääb aastate taha. Korra on mainitud hinnangulist summat 120 miljonit krooni, kuid see on ilmselt üsna umbes pakutud. Pealegi toodaks uus ajaleht aastaid suurt kahjumit. Bulgaaria või Ukraina kinnisvaraturg oleks igal juhul paremat kasumit tõotav investeering.

Omaette küsimus on mõistagi see, kas uut ajalehte on üldse vaja ning kas turg selle välja kannatab. Samas, ega seda teisiti teada ei saa, kui et keegi seda üritab. Peab see just aga olema Oliver Kruuda? Miks ka mitte. Vaba inimene vabal maal, kes teda keelata saab. Samamoodi on ka lugejatega: kui tahab, siis ostab ja loeb, kui ei meeldi, siis rohkem ei osta ja ei loe. Kui Kruuda oma ajalehe asutab, siis vähemalt pole tal pikka aega muret sellega, kuhu oma vaba raha panna.