Kiri: Kes oli kõige pingviinim pingviin?

Ma tõesti ei mäleta, kes oli selle „õnneliku leiu“ autor, missugune ajakirjanik millisest väljaandest, kes meie riigi aastapäeva vastuvõttu esimesena pingviinide paraadiks nimetas. Ilmselt tekkis tal selline assotsiatsioon omal ajal mõne harva fraki nägemisest selles rivis, kus paljudel meestel oli seljas aastaid kasutamata, mitu numbrit väikseks jäänud ülikond.

Aga kuna kutse tuli ootamatult või igapäevase töö juures, siis polnud aega ega ka eeskuju uue muretsemiseks, nii ta läks. Ka naine pidi rahulduma parima lühikese kleidi või isegi saabastega, sest siis polnud aimu, mida sellistel puhkudel heaks ja mida halvaks tooniks peetakse.

Aga sarjata said järgmistel päevadel mõlemad: nii frakikandjad kui ka saabastes kõndijad. Ja sarjajad olid ikka need, kellel endal ilmselt vastuvõtule kunagi asja ei ole. Ja parim viis oma enesetunnet sellisel puhul parandada on ilkuda, halvustada, alavääristada ja naeruvääristada seda seltkonda, kuhu sa ise ei küüni. Viinamarjad on aegade algusest saadik rebasele hapud tundunud. Aga karta on, et ta neist ühtegi kunagi suhugi pole saanud.

Aga vaadates selle aasta vastuvõtule kutsutuid, tahaksin küsida ikka endiselt „pingiinitavatelt“ ajakirjanikelt ja netikommentaatoritelt: kes teie meelest oli seal siis kõige pingviinim — kas Kihnu laulumemm lapselapsega, aasta ema, aasta isa, noor olümpiaadivõitja, noor geeniteadlane, Eestimaa uhkus oma isaga, haavatasaanud sõdurid, parim õpetaja, paljude auväärt ja vajalike ametite esindajad, elutöö preemia saajad?

Aga mida võis igaüks näha: daamid kõik pikkades, maitsekates kleitides, väga vähe karjuvaid vääratusi etiketi vastu, ja hoopis enam mehi frakis! Seda oli ilus vaadata, nii eakate kui ka nooremate seljas. Ja palju rahvariideid. Kõike oli. Mille järgi siis seda vastuvõttu lõpuks hinnata ja nimetada — fraki, rahvariide, kleidi või inimeste järgi?

Kas arvestame selle „pingviinide“ toreduse jälle rahasse ja arvutame, kui palju prügi riik võiks sama summa eest meie uste tagant ära koristada, millega me ise seda riiki õnnistanud oleme? Me muudkui räägime, et kõik peaks ja tahaksime elada inimväärselt, aga kui oleme jõudnud riikide hulka, kus enam keegi öösärki õhtukleidiks ei pea, siis ikkagi pole me veel sealmaal, et iga eesti mees võiks mõnitusi kartmata endale fraki muretseda.

Ei saa vägisi teha inimesi võrdseks, kui otsitakse meelega põhjusi ennast teisejärgulisena tunda. Kas või põhjusel, et tal veel ei ole frakki.