Kiri: Karistamatus toob anarhia

Lugedes Urmas Kaju kirjutist ”Karistus ei ole kättemaks” tekib arusaam, et tänapäeval on igaühel õigus vähemalt ühe korra karistamatult eksida seaduste ehk moraalietiketi vastu. Ent kui suur peab siis olema eksimus, mis ei sobiks ka ühekordseks läbiviimiseks? Milline on säärane ebaõiglane tegu, mis oleks väärt karistamist?

Vastuse andmiseks peab tunnustama inimliku moraali ja kõlbluskoodeksi vajalikkust. Kui näiliku vabaduse nimel vabastatakse inimene vastutuse kandmisest oma tegevuse eest, ei ole see päris kindlasti demokraatia võidukäik inimühiskonna hüvanguks. See pole ka mitte riigi või kogukonna tugevuse näitaja, vaid õigustamatu ja hävituslik anarhia.

Mitte kunagi ei saa inimene olla lõplikult pädev tegema valikuid ainult isiklike hüvede printsiibist lähtudes. Küllap oleks igaühele mõistetav ja vastumeelne olukord, kus selleks, et kellelgi oleks hea, peab kellelgi olema paha. Nõude kurioossus seisneb muidugi selles, et teda peab saama rakendada nii valitseja kui ka valitsetava jaoks.

Igasuguse hea ja halva tunnetamine eeldab teadmist, mis on hea ja mis halb. Väärtushinnangute loomine eeldab väljakujunenud moraali, sest moraali loomiseks tehtavate valikute põhjendused võivad olla vastandlikud või ebaühtlaselt soositud. Nimelt selleks ongi vajalik reglement, mis määratleb kokkulepped lahkarvamuste korral. See reglement on täitmiseks.