Kiri: Käed eemale vabadussambast!
Valvel, sammu marss, paremale vaat! Nii marssisime Eesti ajal, püssid rihmal, Jõhvi gümnaasiumi vormimütsid peas, riigikaitseõpetajast ohvitseri, leitnant Metsakonna juhtimisel, andes au Vabadussõja ausambale. Paljukest neid poisse enam alles on, aeg ja sõda on võtnud oma. Ka leitnant (siis vastavalt ülemleitnant) Metsakond langes 1944. aastal Narva lahingus.
Nii ongi minu sõbrad Vabadusristiga samba toetajad: isamaalise kasvatuse saanud kooliõed ja koolivennad, tee- ja aatekaaslased represseeritute, poliitvangide ühendustest, relvavennad teisest vabadussõjast. Nende hulka kuuluvad ka need, kes puhkavad tundmatute sõduritena ristideta haudades lahinguväljadel ja Siberis. Nad ütlevad sõna sekka meie ühistes mälestustes, lootes austust leida vabas Eestis — mille eest nad on oma elu andnud.
Kindlasti on mu sõpradeks ka tuhanded eesti noored — kodutütred, noored kotkad, gaidid, skaudid, kellel meie, veteranid, laulame: „Me laulame noortele õnne, kes kannavad edasi tuld, mis põleb me rinnus veel enne, kui katab meid kodumaa muld.”
Mõned Vabadussõja võidusamba oponendid — Andres Vihmand, Aino Tarvas ja Heinz Valk — on kimpus sellega, et kuna vabadusrist on ka rist, siis on nende meelest on tegemist surma-, surnuaiasümboolikaga. Üks väärastunud kretiin seob vabadusristi isegi fašismiga.
Meenutage, et ristimärgil on aegade jooksul olnud kümneid tähendusi. Paljud maailmas tunnustatud aumärgid on ristikujulised (Victoria rist, Mannerheimi rist, Kotkarist, Vabadusrist jne.). Kui J. H. Dunant lõi 1863. aastal ülemaailmse organisatsiooni inimeste elude päästmiseks, siis valis ta selle organisatsiooni sümboliks punase risti. Tõdegem, et tähtis ei ole sümboli kuvand, vaid selle tähendus.
On primitiivne arvata, et kui Põhjamaade rahvad oma ristilippude alla kogunevad, siis mõtlevad nad aina surnuaedadele või fašismile. Nii et ristiga pahatahtlikult manipuleerijad, demagoogid, tulge oma piiratusest välja ja rahunege maha! Tõesti, milleks selline visklemine?
Vabaduse väljakul asetseb juba kunstiliselt kõrgesti koolitatud vaimuinimesi esindav kahest torust koosnev vabaduse tähis, mis näitab ka aega. Kuna konkureerivat sammast ei ole vaja, ongi torusamba autor, professor Lapin ja tema tsunftivennad tõusnud pühasse sõtta — kuuldavasti raske raha eest just kunstiinimeste endi poolt koostatud mängureeglite järgi korraldatud Vabadussõja võidusamba konkursil seletamatul kombel võitnud kavandi vastu.
Kunstiteadlane Mart Kalm kirjutab: „Diletantlik monument väljendab jõmlikkust, diskrediteerib eestlust, häbistab vabadussõja mälestust.” Kuidas saab Vabadusrist Eesti riiki häbistada? Samas kurdab professor, et võistlusele esitatud professionaalide kavandid olid nõrgad. Küllap ehk sellepärast polegi kuulda olnud, et kõrgesti koolitatud kultuurikandjatel oleks vabariigi tähtpäevadel asja olnud aatekaaslase Lapini vabaduse torude juurde. Harilikest surelikest rääkimata.
EPL Online´i toimetaja Kersti Kalmus kardab, et seoses vabadussamba püstitamisega Harjumäe nõlvakule jääb pealinna tudengitele alles vaid üks istmiku toetamise ja õlle libistamise paik — Niguliste kiriku ümbrus. See võivat pärssida tudengivaimu pealinnas ja neil tuleb hakata Tartus käima õlut libistamas.
Ja nii vaikivad vaimuinimesed sellest, et Vabadusristiga sammast toetavad kümned tuhanded eesti inimesed. Nad koguvad allkirju, võtavad sõna ja on ka oma rahakotirauad lahti teinud, et samba püstitamist toetada. Vaimuinimesed aga suruvad 2/3 eesti rahvale peale oma ambitsioone.
Kui on tegemist isamaaliste, üldrahvalike projektidega, jääb väheseks ainult kõrgesti koolitatud joonistamise oskustest ja iseenda imetlemisest kunstis. Südant tuleb anda!
