Kiri: Joodik las jääda prügikasti kõrvale

Kuulsin, et töötuid pole meil juba viisteist aastat nii vähe olnud kui praegu, midagi 4,7 protsenti. Noh, selle pärast ongi asjad nii kehvad, nagu nad on. Tööd ei tee enam keegi, kõik muudkui koorivad, keda või mida aga saavad: kes riiki, kes tööandjat. Selline asi tuleb ära lõpetada.

Sunniviisil seda lõpetada ei saa, aga selline olukord lõpeb ise varem või hiljem, sest praegune seis ei ole jätkusuutlik, nagu öeldakse. Sest mida tähendab see, kui tööpuudus on väga väike, õigemini, teda samahästi kui polegi? Aga seda, et iga viimane kui joodik ja allakäinud tüüp korjatakse prügikasti kõrvalt üles ja antakse talle labidas või kellu kätte. Ja andku aga minna, hakka ehitajaks! Makstakse veel palka ka, kusjuures mitte vähe.

Laenasin näite küll ehitusest, aga seesama fenomen on täheldatav ju kõigil elualadel. Eriti rõve on teeninduse olukord. Poemüüjad haigutavad vastu, nii et hambaplommid näha, kui neilt midagi küsida, siis nad ei oska vastata. Suuremal osal neist paistab olevat täiesti savi, kas nad midagi maha müüa suudavad või mitte. Sihukestelt võiks omanik üht-teist sisse nõuda küll, nii et uuel tööseadusel on point sees.

Arstiabi kvaliteet on kohutav, riiklikust abist ma üldse ei räägigi, aga ka siis, kui ise raha maksad, ei saa enam korralikku teenust. Ka eraarsti juures võidakse sind ootama panna või sulle mõista anda, et ise oled loll, kui tahad meile oma raha anda. Nad naeratavad sulle küll võltsilt ja lamisevad püüdlikult ette nähtud pool tundi täis, aga tulemus on see, mis loeb! Kui ma abi ei saanud, siis ma ei ole ju rahul, aga rahast olen ikka ilma.

Riigiametnikud haigutasid ja maigutasid terve nõukogude aja ja teevad seda siiamaani. Ametnikega asjaajamine sööb inimesel viimasedki närvid, aga vahel ei saa ilma. Siis jooksed ühe ukse tagant teise taha, üks ei tea, mis teine teeb, teine ei tea, mis esimene teeb. Enamik neist ei tea üldse, mida kuradit nad teevad, aga nad kõik saavad palka, sest teevad ju tööd!

Meie riigis tegutseb tohutumal hulgal asutusi, kõigil euroremonditud ruumid, viimase peal siseviimistlus ja tipptasemel valgustus. Ruumides istuvad inimesed sees, lipsud ees või kostüümid seljas — ja mängivad salaja arvutimänge. Või ajavad tööajast omi asju. Töötelefonide kurjastikasutamisest ma parem üldse ei räägi, see on väga levinud nii riigi- kui ka erasektoris. Võõra raha eest patraks nõrkemiseni, mis siis, et öelda pole midagi.

Selline täielik ükskõiksus ja minnalaskmine lõpeks alles siis, kui iga mats enam iga töö peale ei saa. Kui hakatakse jälle paremini vaatama, keda tööle võtta — ja veenduma, et inimene ka midagi teeb selle palga eest, mis iga kuu tema kontole laekub. Konkurents on nõutav, see mobiliseerib. Joodik, kes tahabki niisama aeleda ja päeva varastada, jäägugi prügikasti kõrvale.