Kiri: Härra Laar, olen hämmingus!
Lugupeetud härra Laar,
Olen hämmingus ja seda Teie Kuuba-avalduse pärast.
Esimest korda juhtus see paar kuud tagasi, kui Kuuba solidaarsuspäeva korraldanud Silver Meikar kuulutas “Kuuba: PARADIIS turistile, PÕRGU elanikele!”.
Olen isiklikult mitmeid kordi Kuubal viibinud ning ühtekokku 3 kuud seal veetnud.
Vastuvaidlemata lepin väidetega, et Kuubal valitseb teatud diktatuuri vorm ning range kontroll poliitiliste teisitimõtlejate üle. Rääkimata majanduslikust olukorrast, kus kuubalasel ei ole võimalik meile kättesaadavaid kommunikatsiooni ja “vaba” meedia vahendeid kasutada.
Raske on lühidalt oma kogetut kirjeldada ja veenda lugejat selles, et me peame kõigepealt mõistma Kuubal valitsevat olukorda, nende inimeste hinge, nende soove, hirme ja alles siis lubama endale avaldusi, kus me käsitleme kõike Läänelikust mentaliteetist lähtuvalt.
Kuuba on väga keeruline riik, põneva ja kirju etnilise koostisega, kus puudub juurtega põlisrahvas.
Siinjuures mainin, et Kuuba on VABA ja ISESEISEV riik ning ei kannata võrdlust Eesti olukorraga Nõukogude Liidu koosseisus.
Kui meenutada aega enne revolutsiooni, kus poliitiline mõrv oli igapäevane ja rühmituste poolt aktsepteeritud võitlusvahend, võime ainult ette kujutada olukorda, kus emalik Euroopa või USA lähevad Kuubale oma nägemust demokraatiast viima.
Ma isegi ei julge ennustada, kas selliste protsesside käigus tapetaks sadu või tuhandeid inimesi, kuid kindel on see, et täna ei tapeta, vägistata ega röövita Havanna tänavatel inimesi vägivaldselt.
Sealjuures vägistame ja tapame meie mitte ainult oma riigis, vaid käime seda tegemas ka mujal, hoides oma peakohal rahvuslippe. Meie lapsed on haiged, inimesed hirmul ja nõrgad, sest kodukeemia ja pestitsiididest tulvil toidulaud on see mida pakkus meile ihalus lääneliku tarbimise järele.
Perekonnad on lõhki, sest meil ei ole aega, meis ei ole naeru ja kartmatust homse ees.
Meedia süstib ajukäärudesse lõbujanulist ja põhimõteteta plära. Meie üle valvab Rootsi pangandussüsteem ja riik teeb selleks kõik, et see püsiks.
Hr. Laar, mina isiklikult oleksin valvel paljude muude arengute pärast maailmas, kuid kahjuks ei ulatu minu hääl meediasse sellisena nagu teie oma.
Niisamuti on olukord Kuubal, sest teieni jõuab moonutatud sõnum dissidentidelt või USA meediast. Öelge siis palun, kes on õigel teel? Veel täna julgeksin ma olenemata kellaajast Havanna tänavatel jalutada, ilma et läänelikust eluviisist rikutud tõmmunahalise cubanose noahoopi kardaksin. Veel täna julgeksin ma Teid haaravale automatkale läbi Kuuba ilu kutsuda.
Mõelge selle peale ja olge palves selle eest, et Kuubal elaks jätkuvalt nii vaba, rõõmus ja pingevaba rahvas.
