Kiri: Estonia tuleb üles tõsta

 (124)

Ligi tuhat inimelu nõudnud laevahukk ei saa tänapäeva Euroopa Liidu ühiskonnas jääda lõputult saladuseloori alla. Neliteist aastat on olnud piisavalt pikk aeg, et tõde toimunu kohta avalikkuse ette tuua.

Olen asjaga ka ise seotud, sest kaotasin õnnetuses kaks sugulast ning lähedast inimest. Eri versioonid toimunu kohta on olnud vastukäivad, tõde ei toonud lähemale ka riigi uurimiskomisjoni lõppraport ega hilisemad ametlikud selgitused. Pigem on päevavalgele tulnud uusi fakte, mis lükkavad varem teadaolevad asjad kindlalt ümber.

Teade, et riigikogus ebaõnnestus Estonia uurimiskomisjoni moodustamine parvlaeva uppumise põhjuste ja sellega seotud asjaolude väljaselgitamiseks, on loomulikult kahetsusväärne. See on ka sõnum, et riik ei suuda või ei taha asjaga tegeleda.

Arvan, et 1994. aasta septembris Läänemeres uppunud parvlaeva Estonia huku põhjuste väljaselgitamise uurimiskomisjoni peaks organiseerima Eesti, Rootsi ja Soome hukkunute omaksed rahvusvaheliste organisatsioonide, Euroopa struktuuride ja fondide toel. Niisuguse sõltumatu ja uuel tasandil rahvusvahelise uurimiskomisjon oleks loogiline, demokraatlik ja inimlik samm.

Tänaseks ei ole ju kindlalt selge, kas tegemist oli õnnetusega. Kes oli selle sündmuse organiseerija, kes läbiviija? Millal ja kelle abiga Estonia üles tõstetakse? Sellele ootavad vastust nii hukkunute omaksed kui ka kogu Euroopa avalikkus.