Kiri: Esimene riknenud tomat

Mõnikord on ennast lihtsam kriitiliselt hinnata, vaadates end väljastpoolt või õigemini lastes kõrvalseisjail oma arvamus öelda.

Argo Ideoni intervjuu The Economisti korrespondendi Edward Lucasega 5. aprilli Ekspressis näitab meile põhilised vead kätte küll. Rohkem tuntud oma valimiseelse repliigi „Ansip is not terribly impressive” poolest, on Lucas jälginud Ida- Euroopa poliitikat ja sündmusi juba üle 20 aasta, selgub artiklist. Ja too kurikuulus repliik olevat kontekstist välja rebitud, üldiselt on mees Ansipiga rahul, lihtsalt soovib Mart Laari osatähtsuse suurendamist valitsuses. Unustada ei maksa tõsiasja, et välismaalasena ei pruugi Lucas kogu Eesti reaalsust mõista.

Ometi tuleks tähtsust omistada tema soovitustele, millest on ka Eesti-siseselt palju räägitud, eeskätt haridusse investeerimise tähtsust. Noori, kellel on peale Eesti Euroopa Liiduga liitumist võimalik minna õppima ja elama ükskõik kuhu maailma otsa, tuleb motiveerida jääma Eestisse. Kõige lihtsam oleks teha seda Eesti hariduskvaliteedi tõstmisega, tuues sisse nood välismaised spetsialistid Hiinast, Jaapanist, Indiast või kust iganes, makstes need korralikult kinni, muutes seega Eesti Euroopa teadustegevuses taas tegijaks, nagu oli see sajandeid tagasi Tartu Ülikooliga. Õigupoolest ongi ju võimatu, et Eestist kasvab peale nii palju kõrgetasemelisi õppejõude, kes suudaksid tagada maailmatasemel teaduse ja harituse, kui meil endil puuduvad õpetajad.

Inimesed, kes istuvad praegu kõrgetel kohtadel, on üles kasvanud ajastul, mil Eesti oligi parim koht nende maailmas, kuhu minna võis, nüüd on asjad teisiti.

Gümnaasiumilõpetajatele mainitakse juba nende õpetajate poolt, et kui vähegi on tahet midagi tõsiselt õppida, tuleks teha seda välismaal, kus tase on märksa kõrgem ja elu lihtsam. Ei tohiks unustada, et kui noored Eestist lahkuvad, siis ootab meid peagi väljasuremine. Kallid riigikogu liikmed, kes on andnud ametivande, lubades sellega kaitsta Eesti riigi püsimajäämist ja järjepidevust, peaks selle üle tõsiselt järgi mõtlema. Alustamata juba praegu noorte kinni püüdmist, pole paarikümne aasta pärast, keda püüda.

Lavalaudadel on levinud ütlus, et publik on täpselt nii rumal, kui rumalaks näitlejad teda peavad. Lubades ilmselgelt teostamatut, sülitavad poliitikud valijaile näkku. Iseasi, kas valija on nii juhm, nagu dirigendid ja muidu sõbralikud sellid lavalaudadel arvavad.

Miskipärast on mul tunne, et ei ole, miskipärast arvan ma, et kui valijasse suhtumises midagi ei muutu, hakkavad mässama noored, kas saalist lahkudes või näitlejaid riknenud tomatitega loopides.