Kiri: Eesti liikluse vikatimees

Eestis on asjad ikka käinud kampaaniate korras. Leiame hüüdlause ja asume seda teostama, olgu teemaks must numbrimärk, „kõik puhuvad“ või kiiruseületamine. Ülemuse käsk ja nõutud protokollide arv nagu memme musi meeles julgust andmas. Nüüd on politsei koondamas tähelepanu pisirikkujatele, kelle jalg gaasipedaalil on kehtivate kiiruspiirangute suhtes liiga raske.

Meie riigis on tavaline, et riigikodaniku väänamiseks on vaja vaid ajendit. Kui sobiv ajend on olemas, siis viiakse kampaania ametkondade aktiivsuse ratsul kärina ja mürinaga läbi. Tehes seda pigem tegutsemislustist kui üllast eesmärgist ajendatuna. Põhiline tööriist nende kampaaniate läbiviimisel on ülemuse käsk, mitte kaine mõistus.

Algkoolis õpetati kõikidele lastele hulkasid. Triibulised kastid kuuluvad triibuliste kastide hulka. Sellest lähtub ka politsei. Ületasid kiirust — ülemus ütles, et triibuline hulk saab sellise trahvi — teeme. Kas sõitsid 50-ga läbi 30 km/h ala lasteaia ees või 130-ga öisel liikluseta kaherealisel maanteel, kus muidu 110 lubatud, vahet ei ole — kuulud hulka, mille nimi on „ületas kiirust kuni 20 km/h“. Samas on ju tegemist erineva raskusastmega liiklusrikkumistega.

Eriti absurdselt mõjuvad selliste kampaaniate valguses politseiautod inspektor Kukekestega, kes ei suuda ise liikluseeskirja järgida ja ametisõidukitega politsei institutsiooni esindajale vastavalt käituda. „Roosa“ tulega kiirustades ristmikku ületav või keelumärgi alt läbi lipsav liikluspolitseiauto ei ole kahjuks tänavapildis haruldane. Aga kes veel peaks siis andma tavaliiklejatele positiivset eeskuju kui mitte need, kes peavad hea seisma seaduste laitmatu täitmise eest.

Liiklusjärelevalve liigne agarus karistamisel, mis kipub pahatihti muutuma ogaruseks, ei suuda surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi ennetada. Selliste kampaaniate tulemus on aga pigem trots ja viha politsei vastu kui liikluskultuuri paranemine ja juhtide arusaamine oma tegude tagajärgedest.

Meist keegi ei soovi halba ei enda ega teiste lähedastele. Paljud lihtsalt ei teadvusta endale, et 150km/h liikuv sõiduk küll võib alluda juhile, kuid kindlasti allub ta meelsamini loodusseadustele. Enamik juhte, eriti kogenematumad, ei suuda endale ette kujutada teel varitsevaid ohte, mis sõiduki massi ja kiiruse koostoimes muudavad roolis endast parimat andva juhi tühiseks teguriks loodusseaduste tuhande tundmatuga võrrandis.

Armas on vaadata reklaami, kuidas lahkete sõdurpoiste soomukis on laste turvatool, kuid see ei selgita lapsevanemale, et last süles hoides ja teda vanemaga ühise turvavöö abil kinnitades saab laps kokkupõrke korral tõsiselt vigastada juba vanema inertsi mõjul — laps töötab sellisel puhul amortisaatorina turvavöö ja hoolitseva emme vahel. Kui paljud inimesed mõistavad, et ennast autos kinnitamata jättes võivad nad avarii tagajärjel autos ringi lennates tõsiselt vigastada turvavöödega kinnitatud kaasreisijad või surnuks muljuda ka korralikult turvatooli kinnitatud lapse?

Siin ei aita piitsameetod. On mõned päris head ja mõtlemapanevad projektid, mis tutvustavad turvavöö kinnitamatajätmise tagajärgi. Kahjuks ei ole kiiruseületamiste ja raskes joobes juhtimise tulemuste tutvustamise osas ennetustegevus kuigi märgatav. Ohtude olemuse mõistmiseks tuleb ohud puust ette teha ja punaseks värvida.

Vikatimees Eesti liikluses ei ole mitte 90 asemel sajaga sõitev autojuht või grilliõhtul ühe pudeli õlut joonud 0,4-promillises joobes napsitrall, kes vaikselt oma autoga koju veereb. Kartus karistuse ees ei ole kunagi nii efektiivne kui kartus surma ees. Alati leidub mõni „julge“ autojuht, kes lendab tuunitud Audi A8-l surmapõlgavalt ühe tunniga Tartust Tallinna, mõtlemata, et purunev kumm muudab suure sõiduki kahurikuuliks, mis hävitaks murdosa sekundiga reisibussi, kui see peaks ette sattuma.

Missugune on meie jaoks enim avariisid põhjustanud juhi stereotüüp? Ta rahvus ja sugu ei ole tavaliselt olulised — kui ta ületab kiirust, siis mitte kuni 20 km/h, vaid pigem kaks korda, ja kui ta on alkoholijoobes, siis kindlasti mitte 0,5-promillises, vaid pigem on ta tarbinud astronoomilise alkoholikoguse. Ja sellel inimesel on maailmale sõnum: „Vaadake, kui äge ja osav ma olen!“

Kui õnnestuks meie noores ühiskonnas murda arvamus, et auto on enesekehtestusvahend, siis hakkaks ehk ka meil kujunema liikluskultuur.