Fakt on see, et kohalikud vene noored on vassimisel ja valedel baseeruva venekeelse meedia ohvrid. Lisaks sellele toimib suurepäraselt “ajupesu” veel paljudes kodudes ja koolides: vanemate ja õpetajate tõekspidamised on pärit N Liidu aegadest. Praegune propagandistlik retoorika tolleaegsest suurt ei erine. Venelaste ajalookäsitus ei pruugi sugugi tulla õelusest ja šovinistlikust hoiakust, vaid hoopis sügavast usust seniõpitusse.

Kultuuri — ja ajalooõpet saab edukalt läbi viia vaid rahvuslikest pingetest vabal maal. Seepärast ei tuleks pöörde tekitamiseks vene inimeste ajalookäsituses põhitähelepanu pöörama mitte niivõrd eesti kultuuri ja ajaloo tundmaõppimisele, vaid just nimelt nende endi — objektiivsele ja faktidele toetuvale  — ajaloole. Nende oma ajalugu olgu see, mida totaalsele ajupesule vastu pakkuda.

Tundes objektiivset vene ajalugu, võib iga vähegi asjast huvitatu vene noor teha enda jaoks kaugeleulatuvaid järeldusi ning ühtlasi ümber hinnata eestlaste “fašistlik” mineviku. Noorele hingele võib selline tõeleidmine mõjuda šokina. Kuid vene ajaloo räpasuse pärast ei pea punastama mitte vene rahvas, vaid nende vastutustundetud ja kuritegelikud režiimid.

Järgmine loomulik käik oleks see, et venelased arutaksid integratsiooni probleeme põlisrahva huvide tasandilt, mitte aga ei esita nõudmisi vaid enda huvide positsioonilt.