Kiri: Absurditeater Eesti kohtus
Kevadel kirjutati Postimehes, et Kambodžas oli punakhmeeride viimane ülemjuhataja Ta Mok ehk oma erakordse julmuse tõttu Lihunikuks kutsutu kohtuprotsessil ühtaegu nii süüalune kui ka peamisi võtmetunnistajaid. Kas ka meil saaks mõrvas süüdistatav olla oma kohtuistungil tunnistajaks? Ilmselt küll. Kuulas ju kohtunik Reet Laasmaa tunnistajana üle persooni, kes ise oligi minu skeemi näppaja (üks raamatu neljast autorist) ja kelle teadlikult häbitu valetunnistuse tõttu ma esimese astme kohtus kaotasingi. Harju maakohtu esimees Helve Särgava kirjutas 19. juuni Postimehes, et esimese astme kohtuotsuseid tasub tõsiselt võtta. Kuidas saaks seda toodud näite põhjal teha?
Tallinna ringkonnakohtus (kohtukoosseisus Mare Merimaa, Gaida Kivinurm, Margo Klaar) 13. mail 2004 kummutasin valetunnistuse, mille oli andnud mu kunagine üliõpilane, praegune Tallinna Ülikooli professor. Minu õiglustunne ütleb, et valetunnistuse andnud osapool tulnuks rajalt kohe maha võtta — tegemist on ju lausa pühaduse rüvetamisega — ja vastaspool võitjaks kuulutada. Kaugel sellest! Nüüd mõisteti mind kaotajaks ühe teise paragrahvi järgi, valetunnistus unustati kui mingi tühiasi ja valevanduja koolitab tänini meie riigile uusi õpetajaid, kes hakkavad kujundama uusi (valelikke?) kodanikke. Elame valede riigis. Tähelepanuväärse faktina loobus kostja kohtumenetluse edasises käigus igasugustest tunnistajatest ja hakkas hämama ning vassima.
25. okt 2004 rahuldas riigikohus mu kassatsioonikaebuse, kuid teatavat asjatundmatust autoriõiguste tõlgendamisel õhkus ka kõrgemate kohtumõistjate põhjendustes. Lihtne skeemike, mu ammune vaimusähvatus, hakkas kuuma kartulina veerema ühest peost teise, sest keegi ei mõistnud sellega midagi peale hakata.
Riigikohtust jõudis asi tagasi ringkonnakohtusse ja sealt Harju maakohtusse Epp Haabsaare professionaalsesse (?) arutlusse. Ausa inimesena tunnistas ta kohe oma ebapädevust vaidlusaluses küsimuses, hakates õigusaktide baasmõisteid kõigepealt iseendale selgeks tegema. Mul oli au koolitada aulikku kohtunikku näiteks selles, et vorm tähendab mingi intellektuaalse töö väliskuju, mida autoriõigusseadus kaitseb. Ja minu skeem just seda ongi.
Mitu eelistungit ja osapoolte lepitamiskatset jooksis liiva, sest kohus soovis mul nõustuda mingi hüvitussummaga, jättes õhku rippuma põhiküsimuse, kes on vaidlusaluse skeemi autor. Kostjal polnud seda ette näidata, küll aga demagoogitseti kõikvõimalikel viisidel, soovides mult võtta isegi põhiseadusliku õiguse sõnavabadusele — ju tunnetati oma süüd ja kardeti, et lugu võib jõuda avalikkuse ette ning kahjustada Tea kirjastuse mainet. Hagejale polnud aga oluline raha, vaid põhimõte, kas Eesti kohus tunnistab mu loomeraasukese minule kuuluvaks või võtab selle minult ära. Tänu mu visadusele õiglus küll lõpuks võidutses, kuid väga pikale veninud menetlus tõestab meie kohtute saamatust. Juba ainuüksi austusest iseenda vastu ei saanud ma lubada pretsedenti, et mu loomingu vargus jääb karistamata. See oleks avanud tee uutele vargustele.
Kostja AS Tea Kirjastus ei soovinud jälle luua pretsedenti, et neid mingi pisinäppamise eest süüdi tunnistataks: niimoodi ei saavat kirjastus enam midagi teha. Ei saa enam varastada? Kui palju siis Tea seni üldse varastanud on, kui pelgab, et kõik varasemad kahjukannatajad, kuuldes minu kohtuvõidust, nüüd hordidena Tea uksele koputavad, et oma kahjutasusid sisse nõuda?
Eesti parimaks kirjastuseks tituleeritud Tea (E. Haabsaare suu kaudu väljaöeldu lõhnab küll selle järele, et koer on ise oma saba kergitanud) kasutas kolme ja poole aasta jooksul läbinähtavat venitamistaktikat, et murda hagejat psüühiliselt, ja näitas kiuslikkust, mis ei tee au ühelegi kultuuriasutusele. Hageja kasuks väljamõistetud summagi jäi süüdlasel tasumata, nii et appi tuli võtta kohtutäitur. Jonni kuipalju!
Meie autoriõigusseadus võib olla kui tahes täiuslik, aga sellest pole vähimatki kasu, kui kohtusüsteem ei suuda seaduse täitmist tagada. Selle asemel et lahendada ilmne seaduserikkumine poole tunniga — näidaku kostja ette, kus on hageja loodut varem kasutatud ja kes on siis õige autor, ja kui kostja seda ei suuda, on hagi rahuldatud -, kulutati meie kohtutes sadu töötunde, viidi läbi kümmekond istungit, kogunes kaustade kaupa igasuguseid dokumente, aeti lauslollusest nõretavat sõnavahtu ja kostja kaotas kümneid tuhandeid. Ometi piisanuks tal tühipaljast vabandamisest, kui autor oma õiguste rikkumise avastas.
Kohtunikud on äärmiselt koormatud ja mulle anti mõista, milliseid tõelisi jubedusi neil lahendada tuleb, nii et minule osaks saanud moraalne kahju on üpris tühine. Aga milleks siis üldse autoriõigusseadustik, kui seadusi praktikas kaitsta ei suudeta? Ka pole normaalne, et hagejal on lootust saada kohtuvõit ainult siis, kui tema kaitsedokumentidele on alla kirjutanud üks kahest meie autoriõiguste tippspetsialistist — kas professor Heiki Pisuke või Anne Kalvi. Vaid nende nimed maksavad kohtunike silmis midagi, kuna õigusemõistjad ise asja tuumani lihtsat ei küüni ja seepärast eelistavad nad jätta õiguse sellele, kel on kuulsam advokaat.
Kohtunike varasem ettevalmistus ja kodutöö on aga puudulikud. Autoriõigusküsimustele keskendatud koolitustest pole kohtumõistjad kas hoolinud või on nad seda valdkonda vähetähtsaks pidanud, et nad nii piiratud mõtlejatena on end üles näidanud. Võib-olla tuleks ka kohtunikel spetsialiseeruda, nagu on see protsess alanud advokaatide ringis?
