Kiri: 9. mai seob ministrite käed

Vastne siseminister Jüri Pihl ütles riigikogus arupärimistele vastates, et korrakaitseorganid on 9. maiks paremini valmis kui eelmisel aastal. Ministri sõnul teevad julgeolekuasutused kõik, et provokatsioone ei oleks või et neid oleks võimalikult vähe ning et koostööd tehakse teiste ministeeriumidega.

Nii kaitse- kui ka siseministeeriumil on tõepoolest, mille üle aru pidada. Ilmne on seegi, et riiklikud organid on lähiminevikust mõndagi õppinud.

Keerulisem on siiski siseministri olukord. Paratamatult kerkib küsimus, kellele Pihl võib toetuda peale Aaviksoo — ning kuidas vältida info lekkimist tegevusplaanide kohta. Tähelepanuta ei tohiks jääda mitte ainult ekstremistide provokatsioonid, vaid ka ametkondlikul ja erakondlikul tasemel võimalikud kiusatuslikud käigud/provokatsioonid, mis on sageli rüütatud soovituste magusasse vormi.

Meenutagem siinkohal Juhan Partsi tegevust Lihulas. Usun, et keegi lähikondlastest soovitas valitsusele nii käituda, nagu käituti, ja aitas ka märkamatult soovituse täitumisele kaasa. Tulemuseks oli mäletatavasti valitsuse tagasiastumine.

Tallinna linnavalitsuselt ministrid abi loota ei saa. Pigem loob keskerakondlik linnavalitsus hoopis kõikvõimalikke takistusi. Olgu selle näiteks linnaisade juriidilised sammud, mis selgelt demonstreerivad tõrjuvat suhtumist ja soovimatust probleemi lahendada. 12. aprilli kirjas esitab Savisaar ligi paarkümmend küsimust-põhjendust pronkssõduri teema kohta. Kirja põhjal saab teha järelduse, et linnavalitsus ei saa millestki aru. Samuti pole välistatud “ämbrite” paigaldamine ministrite otsuste teele. Nii mõnegi linnavalituse otsuse tagant kumab eesmärk tagada edu mõne aasta pärast toimuvatel valimistel.

Kuivõrd usaldusväärne on siseministeeriumi ametnikkond? Ministeeriumi ja tema allstruktuure on kogu iseseisvusaja juhtinud paljude erakondade määratud usaldusisikud. Ministeeriumis on piisavalt mis tahes erakonna toetajaid, kes on esmaselt ustavad parteile ja alles siis riigile. Info lekkimise juhtumite poolest väga kõrgel tasemel on Eesti lähiminevik rikas. Loomulikult on nii siseministeeriumi kui ka kaitseministeeriumi ametnike seas välisluure esindajaid.

Kui siia lisada veel nüüdisaegsed pealtkuulamisvõimalused, siis näeme, et asjast huvitatud pooltel on suured tegutsemisvõimalused. Ja tänapäeval saab raha eest ju nii mõndagi. Huvilisi on arvukalt, kuid mida väiksem on osalejate ring, seda väiksem on ilmselt ka info lekitamise võimalus. Ministrite tegevusväli suhteliselt piiratud, aga ehk ongi see just nende tugevuseks.