Parem käsi topib vasakut kätt supipotti
Hariduse koopereerimine annaks võimaluse muuta ülejäänud Eesti Tallinna äärealaks ning senine kapitali hajusus muutuks tsentaraliseerituseks. Põhjendused on nagu alati ilusad ja mõistlikud — ühtlustunud õppekavad, optimaalsem rahajaotus ning loomulikult õppurite elu lihtsustumine eluasemete näol, st. paljudel tudengitel ei ole ei võimalusi ega raha Tartus peesitamiseks. Mis aga tähtsaim, kogu haridusele panustatav raha koonduks Tallinnasse, emaülikoolile, kus siis oleks võimalus seda “vastavalt vajadusele” oma tütarettevõtete vahel jagada.
Nagu ajaloost teada on, ei oska ükski eesti inimene õiglaselt ja optimaalselt raha jagada. Seega on üsna tõenäoline, et kui ka TRÜst saaks Tallinna ülikooli allüksus, siis ilmneksid üsna pea tavapärased raha ja võimu probleemid. Teine tähtis valekoht õppeasutuste ühildumise juures on terve konkurentsi nullimine. Peale väliskonkurentsi on alati vajalik ka sisemine võistlusmoment, selle puudumisel peaks ühtne Tallinna humanitaarülikool hakkama konkureerima ühtse Tallinna humanitaarülikooliga. Mis piltlikult öeldes võrduks olukorraga, kus kellegi parem käsi topib vasakut kätt keevasse supipotti.
Ülikoolist kultuuritehnikum?
Teine oluline põhjus, miks Tartu ülikool peaks nii sisuliselt kui ka vormiliselt jääma Tartu ülikooliks, peitub traditsioonides. TÜ muutmist Tallinna Ülikooli osaks takistab üks oluline arv, mis jääb 300 ja 400 vahepeale. Ja see arv ei ole mõõdetav rahaühikutes vaid aastates. Nagu ütles Tartu linnapea Hannes Astok, ei tehta akadeemiliselt kõrgtasemelisi ülikoole nagu Tartu ülikool partei tagatubades, vaid aastasadade pikkuse tööga auditooriumites. Paltsi mõtte teostumine võrduks absurdsuselt sellega, kui Cambridge otsustaks luua võimsama õppeasutuse Oxfordi enda külge liitmisega.
TRÜ-l on hoopis teistsugune vaim kui ükskõik millisel Tallinna ülikoolil. Pisut õõnsalt kõlab, ent selles on justkui midagi petersonilikku (Kristjan Jaak). Nagu kunagi üks mu tuttav ütles: kes pole Tartus õppinud, ei ole vähemalt Eestis humanitaarülikoolis käinud.
Ühtse ülikooli teke seostub mulle sõnadega riigistamine ja kultuurivägivald. Mis võiks tähendada, et Peda hakkaks tulevikus reguleerima Tartu tegemisi. Mis on iseenesest nõme, sest paljud mu tuttavad tudengid nii Tartust kui Pedast on öelnud, et TRÜ on märgatavalt kõrgema tasemega kui Peda. Ka siin väljaandes on Pedat kultuuritehnikumiks nimetatud.
Probleemide väljatöötajad
Kultuurivägivallast Tartu vaimu vastu sai juba räägitud, mainiks ka emotsionaalset kultuurivägivalda. Ehk siis — valid Tartu, saad Tallinna. Seesuguseid asju juhtub praeguses maailmas palju — ostad Linnuse kalja, saad Coca Cola, tellid värske toidu, saad mikrolaineahjus praetud plastmassi.
Heakene küll, ütleme, et tegemist on vaid vormiga ning sisuline külg muutmise alla ei kuulu. Samas on elus nii, et vorm ja sisu määratlevad teineteist. Alguse saaks kõik loomulikult nime muutmisest, sellele järgneks mõne aja pärast mõningad sisulised kohandamised ning lõpuks toimuks endise ülikooli täielik ümberstruktureerimine. Tükike ajalugu ja kultuuri oleks taas hävitatud. Nagu see meil traditsiooniks on saanud.
Näib, et enamik inimesi, kel oleks potensiaalne võimalus midagi kasulikku korda saata oskavad tegeleda vaid alaga, mille nimi on probleemide väljatöötamine. Milleks hakata parandama terveid asju? Isegi meedia ei viitsi enam asjade sisust nämmutada, saati siis linnapea, kel on tähelepanuvajadus nagu väikesel kutsikal.
