Keskturg kolis Stockmanni

Kuigi minu kodutee viib Stockmannist mööda, ei julge ma praegu sealt käia. Ühest korrast piisas, ristmik oli umbes nii autodest kui ka inimestest. Kusjuures tundus, et kogu Keskturu klientuur on paarsada meetrit edasi nihkunud ja ründab nüüd üht kallimat kaubamaja.

Muidugi pole mul raske väike ring teha ja keegi ei sunni mind ka jõuga Stockmanni minema. Aga olin paar päeva tagasi teinud väikse vea, nimelt viinud saapad sinna parandusse. Viiendale korrusele.

Juba siis valmistuti hulludeks päevadeks, kõikjal olid kollaste latakatega kaetud hunnikud ja kohati olid need nii üksteise ligi, et ei ümbert ega vahelt pääsenud läbi. Tahtsin riideid vaadata, aga kinnikatmata rõivastele oli raske ligi pääseda, kollased kuhilad tõkestasid tee ja olid kohati katmata kaubale nii lähedale lükatud, et kaubale ligi ei pääsenud.

Ma ei saa aru, miks Stockmann oma püsikliendi elu juba paar päeva enne õigeid päevi nii hulluks peab tegema?

Eile võtsin siis ennast kokku ja läksin saabastele järele. Kohe sisenedes tõukas mind õlaga suusamütsis ja nööriga kinniseotud portfelliga meeskodanik. Kui pahaselt-küsivalt tema poole pöördusin, paljastas ta korraks oma hambutud igemed, lükkas raske klaasukse õlaga kellelegi vastu selga ja kadus. Lisaks narmendavale portfellile olid tal kummaski käed kollased kilekotid.

Eskalaatori peal keegi kukkus. Hiljem nägin telekast, et talle kutsuti kiirabi. Kiirabi peaks aga hullude päevade ajal alati nurga taga valvel olema — nagu tuletõrjeautogi. Sest kui tuli peaks mingil moel lahti pääsema, siis polegi nii lihtne nende üksteise otsa ja külge lükatud kaubahunnikute vahelt minema pääseda.

Aga kui tuleb pommiähvardus? Kuidas te inimesi evakueerite, kui niisamagi kõndides ei mahu paljudest „käigukohtadest“ läbi? Ja kas ostuhullusest ülesköetud inimesed üldse mõistlikele korraldustele reageerivad?

Mina küll ei taha, et mind Stockmannis surnuks tallatakse.