„Miks meil sel korral tund ära ei jää, eelmine õpetaja tegi alati lühemalt,” vinguvad üheteistkümnendikud. „Teisel grupil pole üldse koduseid töid,” lisavad kaheteistkümnendikud. „Miks meie peame tegema?”

Õpetajana selliste klasside ees seismine on õppimises ja õpetamises ajaraisk. Kui õpilane ei taha tunnis olla, koduseid ülesandeid teha ning viilib igal võimalusel, siis miks peaks tunnis tahtma olla õpetaja?

Noored nagu näritud näts

Mida hakata peale noorukitega, kellele õppimine on vingus nägudega tagumikutund, mida saab mööda saata läpakates ning telefonides surfates, lobisedes ning enne kella helisemist vabandusi leides, et klassist põgeneda, tehes näo, et ma olen nii kurnatud, vaevatud ja üleõppinud?

Nõukoguliku stagnatsiooni tingimustes võis sellisest massilisest minnalaskmisest veel aru saada, aga oma riigi, võimaluste ja vabaduse ajal? Kapitalismi ja konkurentsi ajastul? Või ei olegi seda konkurentsi? Mida teevad üldse sellise proletaarse tükitöölise suhtumisega noored keskkoolis?

Kas peaks õpetaja leidma oma kübekese töörõõmu sellest, et see seltskond ei pikenda oma lapsepõlve lihtsalt linnas hängides? Noorte valdav eluplaan tundub olevat tüütu kodumaa tolm jalgadelt pühkida, veeta aasta-paar välismaal, võib-olla isegi X linna N kõrgkoolis mingeid kursused läbida või Austraalias ananasse korjata. Maailm on ju lahti. Ananassid kõlavad ikka paremini kui kartulid või keldripoes viina ja makaronide müümine.

Mida rohkemat oleks elult oodata, kui omalt poolt on kaalule panna olematud oskused, vähesed teadmised, passiivne ättitjuud, ent põhjendamatult kõrged ambitsioonid elu suhtes. Kuidas õnnestuks selliselt pinnalt edukas sisenemine tööjõuturule ning kauplemine seal võimalikult suure palga, võimalikult lühikese tööaja ning väheste tööülesannete üle? Kool on andnud neile noortele teadmise, et nii saab. Nad on seda väärt. Nemad võivad. Aga sellelt toolilt kukkumine on valus.

Kõigepealt devalveerus põhiharidus

Kuuekümnendatel jõudis oma aja täis tiksumise tendents põhikooli. Enne seda polnud seegi vähene haridus kättesaadav igaühele. Siis hakkas põhikoolitunnistus sisaldama järjest enam ülipika miinusega kolmemehi ning kutsekoolini aja täis tiksujaid.

Praegu venivad pikaks kolmede ja neljade miinused keskkoolis. Õppetöö asemel tundub seal olevat paljuski sotsiaalprogramm, kus täiseani jõuda.

„Aga noored ongi tänapäeval sellised, passiivsed ja vähemotiveeritud,” võiks käsi laiutada. Mis siis ikka teha! Noored. Eks me ole ka noored olnud. Aga ei mäleta enda ega enda eakaaslaste noorusest 80-ndatel ega 90-ndatel ülbet eneseteadlikkust. See on tulnud koos iseseisva riigi nooruse ja „eliidi” kasvatamisega. Sellise kuldse heaoluriigis kasvanud noorusega, keda pole traumeeritud kõrge eani halbade hinnetega, vaid pandud vihikusse lipikuid kirjaga „proovi veel” ja „oled tubli”. Kes pole kunagi oma lolluste eest kahtesid saanud, keda pole ähvardanud koolist välja viskamine purjuspäi koolipeol ässamise eest. Kes kuueteistaastaselt kolivad poiss- või tüdruksõbraga kokku elama ning kelle arvuti ja riietuse tarvis vanemad kulutavad kaugelt rohkem, kui nad endale lubada võiksid.

Usk sellesse, et Eesti haridussüsteem pakub kõigile võrdseid arenguvõimalusi ja head õpikeskkonda, on minul küll kõvasti kõikuma löönud. Ma ei usu enam, et õppida saab igas koolis, sest mõnes koolis lihtsalt ei õpita. See ei ole seal hakkama saamiseks oluline. Seal oled sa lihtsalt tagapingi nohikutest vähemus, kes käib seinaääri mööda ega julge ka siis suud lahti teha, kui tõesti midagi öelda on.

Õpilase valmidus õppida sõltub väga palju õppeasutusest. Leidub koole, kus õpitakse. Olen kogenud koole, kus ei hilineta tundi, ei jäeta töid tegemata, ei põgeneta ka reede õhtul kell neli viimasest tunnist. Koole, kus kodutööd saavad õigeks ajaks nõuetekohaselt valmis ka siis, kui õpilane tunnist puudus. Koole, kus õpetaja ei pea antud tähtaegu venitama kuudepikkuseks, et äkki veel keegi ärkab. Äkki veel keegi teeb midagi ära. Äkki... poputaks veel mõnd luuserit?

Kui enne venisid põhikoolis pikaks kolmede miinused, siis kesk- ja kõrgkoolis venivad neljade miinused. Oma keskmise õppetulemuse teenib välja suhteliselt lihtsalt. Aga eks see sõltub taas koolist. On kõrgkoole, kus pärast tundi tulevad terve loengu oma läpakates Facebookis ja MSN-is surfanud noored küsima, kas loengu slaidid ka saab ja millest see üldse oli.

Jah, ma olen süüdi

Oma pistelise õpetajakarjääri jooksul olen minagi hariduse devalveerumisele kaasa aidanud. Olen pannud nelju ja viisi neile, keda ma ainult osalt nende hinnete vääriliseks olen pidanud. Lihtsalt rõõmust, et õpilased on midagigi ära teinud, ja seda veel suhteliselt õigel ajal ning mitte kõige totramal moel. Olen maksnud avanssi tegemata töö ja omandatama teadmiste eest ning suurendanud tühja koha peale tekkivat enesekindlust. Keskpärasuse neli on tänapäeval väga pika miinusega. Seda laiaulatuslikum on keskpärasus nii kesk- kui ka kõrghariduses.