Kui ühel ajakirjanikul tekkis mõte poliitikakoolis räägitu üle võlli keerata ning absurdiks moonutada, siis loomulikult valis ta järjekordselt tuntud kriitiku Kalle Laaneti telefoninumbri. Selgus, et ürituselt puudumine ei ole veel põhjus seda kritiseerimata ning paremparteidelt kannuseid välja teenimata jätta.

Naeruväärne on selle juures aga see, et esmapilgul targa ja kogenud poliitikuna paistev Laanet juhindub oma arvamuse loomisel saladusliku allika kommentaaridest, kelle Delfi on jätnud identifitseerimata. Samuti pole portaalis ilmunud paskvilli puhul nimetatud selle autorit, mis paneb arvama, et ehk on allikaks anonüümne ajakirjanik ise. Mis objektiivsusest ja asjakohasusest võib siin juttu olla?

Laanet kordas mälu pingutades püüdlikult üle täpselt selle, mida ta samal hommikul Delfist lugenud oli ning tundus, et selleks korraks olid rahuldatud nii küsija kui vastaja. Võib oletada kui meelitatud oli ajakirjanik, nähes, et mitte tema ei ole see, kes parlamendiliikme mõtetest rahvale teada annab, vaid hoopis see, kes poliitikule need mõtted pähe paneb.

Keskerakonnas kehtib aga üks kirjutamata, kuid kõigile intelligentsetele ja väärikatele erakonnakaaslastele teadaolev reegel — enne kui meediasse lahmima lähed, tule räägi oma probleemid erakonnakaaslastega läbi. Kui aga täiskasvanud inimene nii alatult oma noortele kolleegidele noa selga lööb, siis võib aimata, mis inimesega tegemist on ja mida temalt oodata võib.

Endisele politseiametnikule peaks aga teada olema, et enne süüdimõistva otsuse langetamist tuleb taust hoolikalt selgeks teha. Laaneti puhul tundub, et inimene ise ei mõista, mida täpselt rääkima või mõtlema peab. Ühelt poolt väidab ta, et poliitikakool oli mõttetu üritus ja ei omanud suurt mõju. Teiselt poolt jõuab ta mureliku järelduseni, et antud olematu mõjuga ürituse läbiviimine õõnestab Eesti riigi alustalasid. Mis osa tema jutust täpselt uskuma peab, jääb kahjuks arusaamatuks…

Siiski peab Laanet teadma, mõeldes oma peaga või mitte, korrates siis kedagi järele või ei, on kesknoorte süüdistamine Eesti riikluse vastasuses ränk süüdistus ning laim. See on pahatahtlik ja alusetu. Laanet peaks siinkohal osalema ühiskonna stabiilsuse tagamisel, mitte tekitama foobiaid, nagu ta ise nii targalt ütles.

Kui Laanet arvab, et kriitika kallutatud meedia ja valitseva kliki soovi kohta õigusorganitega manipuleerida on rünnak riikluse vastu, siis ajab ta midagi väga segamini. Vastupidi, kui asjad on riigis korrast ära ning keegi ei julge ega tohi sellest rääkida, kartes saada riigivaenlaseks, on hoopis see väga suur probleem.

Ka Wabariigi ajal tüüris Päts oma vaikiva ajastu ning hirmuõhkkonnaga Eesti samasse sadamasse. Tundub, et tänane ning toonane olukord hakkavad üha enam sarnanema. Kui tänased valitsejad Eesti vabaduse taas maha kauplema juhtuvad, siis mida ütlevad ja kuidas vastutavad neile takkakiitjad — Laanetid, Kochid, Samostid…?