Kes ütleb meile, milline kunst on õige?
Mis on tegelikult vananenud?
Kuuekümnendatel Eesti kunsti jõuliselt uuendanud põlvkond on veel täies elu- ja loomejõus, kaheksakümnendatel sündinute jaoks on nad ajast ja arust. Kunst peab olema selge sõnumiga, ütlevad noored. Enamgi veel – põhjustama revolutsioonilisi muutusi. Kas pole paradoksaalne, et just noored kunstiteadlased, kes võitlevad nüüdisaegse sotsiaalse kunsti ehk siis kunsti eest, mis peaks kõnetama laiu masse, toimetavad paljude kunstihuviliste meelest elevandiluust tornis ja ajavad mingit oma asja?
Tegelikult põhjustab see praegune sotsiaalse kunsti ihalus inimestes, kelle noorus jääb Nõukogude aega ja eriti selle esimesse poolde, segaseid tundeid, et mitte öelda õudust. Ka siis pidi kunst olema selge sõnumiga. Kujutada tohtis ainult revolutsioonilisi rahvahulki, töölisklassi ja kolhoositalurahvast. Kunsti kunsti pärast soosis mandunud dekadentlik kodanlus ja sellele leidus kohta ainult roiskuvas kapitalismis.
„Muidugi ei tohiks uus kunst olla vananenud esteetiliste koodide lõputu kloonimine,” ütleb noorte vihaste eestkõneleja Anders Härm ajakirjanik Valner Valmele (vt Postimehe lisa AK 31.03). Kahjuks ei tule intervjuust välja, mida Anders Härm just täpselt vananenud esteetiliste koodide all mõtleb. Kas vananenud on mingid kindlad kunstiloome viisid või näituste kokkupanemise põhimõtted?
Kui ollakse keskse näituseinstitutsiooni palgaline kuraator, siis on ebaõiglane viia ellu ainult isiklikke loomingulisi plaane. Tuleb hoolitseda selle eest, et rakendust leiaksid ja õide puhkeksid (miks mitte uuesti) võimalikult paljud kunstnikud, mitte ainult need, kellel on kuraatoriga sama veregrupp.
Kunsti piirid on avardunud lõpmatusse
Maailma kunstielus on saja aasta jooksul juhtunud nii mõndagi. Suurim muutus näib olevat see, et kunsti piirid on avardunud lõpmatusse. Endistel aegadel mõisteti kunsti all ikkagi pilti, olgu siis maali või graafilist lehte, või siis skulptuuri ja tarbekunsti. Kunstnikuks saamise absoluutne eeldus oli joonistusoskus. Tänapäeval võib saada maailmakuulsaks kunstnikuks igasuguse joonistamisoskuseta ja sõltuvalt kontseptsioonist nähakse kunsti objektina absoluutselt kõike. Fotosid, videoid, installatsioone, kõikmõeldavaid esemeid, muusikat, helisid, hääli, tekste, minilavastusi (perfomance’eid) ja omaenda keha. Vanasti said kõik need asjad kokku teatrilaval, nüüd siis kunstisaalis.
Kui kitsama kunstimõistmise seisukohalt on tähtis, kuidas kunstnik midagi teeb, kui meisterlik ja isikupärane on tema väljenduslaad, siis tänapäeval näib olevat tähtis, mida kunstnik teeb, mida tal öelda on. Ja see on oluline vahe, mis nõuab lahtiseletamist eriti vanemale põlvkonnale. Kui lähtekohad on sedavõrd teistsugused, siis ei aita loosungist, et keegi pole kunstist arusaamiseks liiga rumal. Päris paljudele neist ligi kolmeteistkümnest tuhandest inimesest, kes seisid sabas, et pääseda aastatagusele Enn Kunila kogu põhjal koostatud näitusele, mõjus kõrvakiiluna ajakirjanduses ilmunud väide, et nad tegid seda Nõukogude aja nostalgiast ning ihast inimnäolise kapitalisti järele.
Kelle kaasaegne on kaasaegne?
Asjadest adekvaatseks arusaamiseks vajame ka täpsustatud terminoloogiat. Mis asi õieti on kaasaegse kunsti muuseum? Professionaalne kretiin, nagu ma olen, tahaksin sõna „kaasaegne” ette täiendit ehk siis „meie kaasaegne”, „impressionistide kaasaegne”… Kas ei oleks õigem öelda moodsa või uue kunsti muuseum? Ei ole, ütlevad asjatundjad, sest mõlemal mõistel on spetsiifiline tähendus.
Meie kaasaegne kunst vajab täpsemat defineerimist, sest kuigi näiteks Olev Subbi maalib veel ka 2012. aastal ja on seega täiesti meie kaasaegne kunstnik, siis Anders Härm teda oma kaasaegse kunsti muuseumi ilmselt ei võta. Millest omakorda järeldub, et kaasaegne kunst ei tähenda meie kaasaegsete kunsti üleüldiselt, vaid ainult mingit osa sellest.
Eitamine-mõnitamine ei vii kuhugi
Ühes asjas on noortel ja vihastel kindlasti õigus: näitused à la Enn Kunila kogust ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlikud. Aga esialgu on see perspektiiv ikka veel väga pikk. Eluiga pikeneb, nii et praegused 50–60+ näitusekülastajad võivad, nagu nende armastatud kunstnikudki, püsida aktiivsetena veel oma kolmkümmend aastat. On õiglane, kui Eesti keskne näitusesaal annab võimaluse nii neile kui ka noortele. Kõige parem oleks, kui moodsate kuraatorite ja „etableerunud” kunstnike teed ristuksid ja viimased leiaksid koha esimeste kontseptsioonides. See oleks hea võimalus tuua näitusesaali noori nii, et vanad ei jääks ukse taha. Eitav-mõnitav suhe eelnevasse ei muuda eelnevat olematuks ega praegust paremaks, koostööst ja lugupidavast vastastikusest suhtumisest aga võidavad kõik.
