Kes on pronksiöö kohtunik Violetta Kõvask?
„Püsti, kohus tuleb!”
Korpulentse ja toimeka proua suust, kes töötab Harju maakohtu kohtusaali nr 302 sekretärina, ei kõla see lause sugugi hirmuäratavalt.
Ta on 52aastane naine, kes näeb välja oma aastatest noorem — võib-olla tänu sellele, et soengut elavdavad paar blondeeritud salku -, kuid samas on õlad musta talaari all längus, otsekui lasuks neil nähtamatu raskus. Kontsad klõpsuvad, teravad mustad saapaninad välguvad ja hetk hiljem on Kõvask jõudnud aknani, pöörates külmale talvepäevale selja. Ta istub rangele mustale puutoolile, mille seljatuge kaunistab riigivapp, ja heidab prillide alt saali terava pilgu: „Võime siis alustada.”
Violetta Kõvask on „hästi sirgjooneline inimene, inimene, kes tekitab aukartust”, ütleb Harju maakohtu kunagine pressiesindaja Aet Truu. „Konkreetne, läbinägev, omamoodi huumorimeelega, ent mitte kunagi intriigidesse või klatšijuttudesse laskuv.”
Jah, Truu tunnistab, et algul ta isegi kartis veidi Kõvaskit, kes muutus aja jooksul üheks tema „lemmikkohtunikuks”. Pretendeerimata mingitele üldistustele, lihtsalt vaadates üksikuid lahendeid, jääb Violetta Kõvaskist range õigusemõistja mulje tõepoolest. Oli 30. juuni 1993, kui Lennart Meri ta Tallinna Linnakohtu kohtunikuks määras ning järgnenud aegadel on Kõvask olnud eesistuja nii Mait Metsamaa mõrvaprotsessil kui ka Eduard Wiiralti „Põrgu” varastamise loos, rääkimata kurioossest kohtuasjast, mille käigus Olev Remsu hages Urmas Otti, kes oli kombineerinud tema nime verbidega „k…en” ja „s…un”. Ja kõik said karmi karistuse; absoluutselt kõik.
Kuid kas pere poliitilised vaated võisid kohtunikku mõjutada?
