Kes on Põlissoomlased ja miks nad soomlastele meeldivad?
ning peaministrikandidaatide valimisdebatil, kuhu on seni kutsutud vaid suurimate parteide liidrid, on laua ümber seatud neljas tool.
Põlissoomlaste ning nende erakonna tõusu põhjuseid on uurinud ka Turu ülikooli politoloog Markku Jokisipilä. Tema hinnangul on põhjus suhteliselt lihtne: soomlastel on (eriti pärast valimisrahaskandaale) kõrini traditsioonilistest poliitkombinaatoritest ning Põlissoomlastes nähakse võimalust näidata, et „meie sellega ei lepi“.
„Soini on suurepärane populist ning suudab esineda mitte ainult rahvamehena, vaid „rahva mehena“ — mehena, kes tõesti hoolib rahvast ning on suuteline seda valitseva nomenklatuuri vastu kaitsma,“ seletab Jokisipilä.
Viimaste aastate valimisrahaskandaalid on aga tema hinnangul tekitanud osades soomlastes tunde, et „kolm suurt erakonda mitte ainult ei ole lakanud rahvast esindamast, vaid tegutsevad aktiivselt rahva vastu“. See on olnud olulise tähtsusega muudatus — rahvas tunneb, et vajab kaitset ja on valmis seda vastu võtma sellelt, kes seda kõige veenvamalt pakkuda suudab.
„Veenev oskab Soini aga kindlasti olla,“ nendib Jokisipilä.
Tegelikult ei tea aga keegi päriselt, kes Põlissoomlased on ning mida nad esindavad.
„Kindlasti ei saa neid nimetada parempoolseteks, sest osa nende seisukohtadest on pärit paremalt, osa aga vägagi vasakult. Partei valimisprogramm on samuti kummaline segu (peamiselt) laenatust ja omast,“ seletab Jokisipilä.
Uudisteagentuur STT poliitikatoimetuse juhi Johanna Vesikallio hinnangul on Põlissoomlased oma olemuselt väga ebaühtlane, kuid samas rõhutatult meeste partei.
„Põlissoomlaste kohta on öeldud, et seda toetavad „taksojuhid ning politseinikud“ ning see on tabavalt öeldud,“ ütleb Vesikallio.
Põhiliselt oma esimehe karismale oma edu rajanud erakonna probleemiks on suutlike poliitikute vähesus.
„Juba see, kui Põlissoomlased peaks saama näiteks kolm ministrikohta, toob kaasa probleemi, et ministriks sobivaid inimesi ei ole piisavalt palju“, hindab Vesikallio.
Ajalehe Iltalehti arvamustoimetuse juht Kaija Boxberg peab väga oluliseks, et põlissoomlased otsustavad valitsusse minemise või mitteminemise ise, mitte ei jää valitsusest välja mingi poliitmängude tagajärjel.
„Kui põlissoomlased ei lähe valitsusse omal soovil, siis on asi selge. Aga kui nad manöövardatakse valitsusest välja, siis on see kõige hullem, mis Soome poliitikas juhtuda võib. Sellisel juhul tuleb järgmistest valimistest revolutsioon,“ põrutab Boxberg.
Johanna Vesikallio usub siiski, et traditsioonilise kolme suure erakonna huvides on just nimelt Põlissoomlaste valitsusse kaasamine:
„Nad tahavad Põlissoomlaste edu valitsusvastutuse andmisega hävitada. Nii on varemgi tehtud ja see on varemgi hästi töötanud.“
Sama arvab Markku Jokisipilä:
„Jah, Kekkonen sai sellise „poliitilise surmasuudlusega“ jagu kommunistidest ning 1970ndatel populistlikust SMP:st. Pole sugugi võimatu, et põlissoomlased pannakse põlvili sama trikiga.“
