Kes kaitseb lapsi meie endi eest?

Kümmekond aastat tagasi nägin Lõuna-Aafrikas ühes koolis õpilaste omaloodud näidendit narkomaania ennetamisest. Nähtu ehmatas oma vägivaldsusega. Hiljem kurtis õpetaja apartheidipoliitika mõjude visa püsimist – lapsed on kasvanud vägivaldses keskkonnas ja probleemide lahendamine vägivalla teel on igapäevaelu sotsiaalne norm.

Need šokeerivad elamused sähvatasid ehmatava äratundmisega meelde, kui vaatasin õppefilmi „Suits”. Elame me tõepoolest sellises vägivallast läbiimbunud ühiskonnas, kus ainuvõimalik viis noortele sõnum edastada on julmuse, rõveduse ja labase vägivalla kaudu? Kas negatiivsete väärtuste juurutamine maksumaksja raha eest on tõepoolest meie ühiskonnale omane? Äkki ongi? 

Ei ole palju aega möödas, kui koolides demonstreeriti filmi „Klass” ja kohe järgnesid filmist nähtud vägivallajuhtumid ka elus. Keegi kirjutas hiljuti avalikult, et koolid peaksid ka Mihkel Raua „Musta pori näkku” kohustusliku kirjanduse loetellu lisama? Mis on see, mida lapsed sealt õpivad?

Kõik vastutavad
Noore, alles kujuneva inimese väärtushinnanguid loovad sotsiaalne keskkond ja normid, milles laps üles kasvab – see, kuidas täiskasvanud käituvad. Korraldatud on hulgaliselt uuringuid, mis kinnitavad negatiivsete sõnumite negatiivset mõju – vägivald sünnitab vägivalda. 

Koolivägivalla ennetamise sõnumeid kandvad programmid ei ole osutunud tulemuslikuks – paljud neist on koolivägivalda isegi suurendanud. Tänapäeva infomaailmas kohtab laps vägivalda nii teleris, Internetis kui ka filmilinal. Kindlasti ei pea lisaks tootma vägivalda soodustavaid sõnumeid ja kohustuslikus korras suruma neid kooliprogrammi. 

Eestimaalaste vaimse tervise probleemid on professionaalidele valus teema olnud kaua. Maailma 178 riigi hulgas oleme õnnelikkuse indeksi kohaselt 173. kohal. Hiljaaegu avaldatud Eesti inimarengu aruandest selgub, et eestimaalaste psüühika- ja käitumishäirete esinemissagedus on käesoleva sajandi alguses järsult tõusnud. Üle poole eesti lastest on kogenud koolivägivalda – see on suurim protsent Euroopas. Ja vaid 5–6% teismelistest tahab koolis käia (Euroopa keskmine on ca 30%).
See on meie loodud keskkond, kus meie endi lapsed ei taha olla ja tunnevad end õnnetuna. Kes kaitseb meie lapsi meie endi eest?

Täisteksti loe Õpetajate Lehest.