Kerttu Rakke: Vabaduse plats kui vaese mehe Neverland

 (51)
Kerttu Rakke: Vabaduse plats kui vaese mehe Neverland
Kerttu RakkeFoto: Ilmar Saabas

Michael Jackson rajas oma rantšosse lõbustuspargi ja loomaaia, et kompenseerida oma puuduvat lapsepõlve. Selle unistuse ülalpidamine käis mehele aga üle jõu, mis sest, et tema aastasissetulek oli suurem kui mõne väikeriigi aastaeelarve.

Vabaduse plats Tallinna kesklinnas peaks olema väärikas memoriaal, ent orjarahvale kohaselt on kukkunud välja edvistav püüe kompenseerida oma mannetust, kogudes sinna mõttetult raha raiskavaid klaasist objekte. Vabadussambast ja selle kulutustest on väga palju räägitud ja tõenäoliselt räägitakse veel. Võin ennustada, et ka tulevikus on teemadeks lagunevad jupid, katkema kippuvad ühendused või — nagu juba projekteerimisel aimata oleks võinud — meie niiske ja äärmustesse kõikuv kliima.

Kuid nüüd on meil Vabadussamba kõrval ka teine täiesti mõttetu ja raha neelav objekt — „Objekt nr. 2011“. Soojustusega klaasist tahukas, inimene sees. Ainus lohutus on see, et objekt on ajutine ega nõua igakuiselt maksumaksja raha.

Idee (nagu enamik kuritegelikke ideid) kõlab pealtnäha kaunilt: kuna kunst ei sünni ilma kunstnike, loojateta, tehkem kummardus neile, kelle loomingu tõttu võib Tallinn uhkusega kultuuripealinna tiitlit kanda. Arthur Valdeselt on „näpatud” idee, et Eesti kultuuriinimesed teeksid kultuuri küll, aga külm on. Ja nii pakutaksegi ajavahemikul 27. veebruarist 20. märtsini ligi 400 kultuuriinimesele võimalust tund aega soojas puhata. Et meel oleks rõõmsam ja looming vohaks.

Rahval on võimalus vaadata oma humanitaarsemaid päid nii otse läbi klaasseina kui ka digitaalselt (www.objekt2011.ee). Vahepeal hangub pilt küll kinni (see vist on inimeste vahetuse ajal isegi taotluslik), aga linnulaul kestab edasi. Linnulaulu, muide, ei saagi muudmoodi vaikima panna kui oma arvutil hääl maha võttes — kohalik „mute”-nupp ei toimi.

Mida need inimesed seal siis teevad? Kes loeb, kes kirjutab, kes vahib niisama. Kes on seal puhkamas käinud, on rahule jäänud — hea soe pikutada ju. Enamik kutsutuist peab kutset prestiižikaks.

Mõte, et loojale võiks tähelepanu pöörata, pole üldse halb, aga vaevalt see klaaskast asja paremaks teeb. Suur hulk tavainimesi ei vii nagunii tegija nägu, tegu ja nime kokku, kui näitlejad ja lauljad välja arvata. Ka mitte homme. Jäävad meelde „mingi pikajuukseline naine” ja „mingi kiilakas mees”, kes olid vaatamiseks välja pandud.

Ehk pole ma kõige õigem inimene „Objekt nr. 2011“ hindama — ma tõepoolest ei arva suurt midagi installatsioonidest ega kunstist, mis ei räägi ise enda eest, vaid mida peab tõlkima kuraator. Olen lihtsalt selline vanamoodne, mis teha. Paraku on päris suur osa rahvast veel kunsti- ja kultuurivõõramad kui mina, ning taolised tobedused vaevalt kunsti ja kultuuri rahvale lähendavad. See aga ju peaks olema üks kultuuripealinna ideedest? Kultuuri toetamine jääb antud juhul häguseks. Ehk võiks sel objektil siis lausa auk seinas olla, kuhu inimesed raha saaksid visata. Vahetamata jäänud kroone näiteks.

Kusjuures siinkohal ei ole tegemist nn hapude viinamarjadega. Ka mulle helistati ja kutsuti objekti puhkama. Ütlesin ära. Ma ei näe põhjust, miks peaksin lahkuma oma soojast kodust, et siis ilmarahvale vahtida olla nagu kala akvaariumis — või, kui soovite, madu terraariumis. Ma olen ka maksimalist: tunnist ajast puhkusest jääb mulle väheks. Tasuta nädal aega palmide all? — Aga palun!

Autor on eesti kirjanik.