Kerstin-Oudekki Loone: Palgalõhed ujuvad parves
Olen viimase kahe kuu jooksul Eesti risti ja põiki läbi sõitnud ja need maailmad, sissetulekute šokeerivad lõhed, tuletavad ennast igal pool meelde. Seesama, et Harjumaal teenitakse vähemalt kolmandiku võrra enam kui mitmes lõuna- või idapoolses maakonnas. See teeb kolimisest sundvaliku ja tõmbab maapiirkonnad inimestest tühjaks, eriti noortest. Toosama tuntud sooline palgalõhe, et naised teenivad keskmiselt 74 senti iga mehe euro kohta. Eriti kurvalt paljastub see lõhe „Eesti levinuimas peremudelis" ema-ja-laps ning jätab üksikemade lapsed suurde vaesusriski. Kõige hullem on asi siis, kui emal ei ole Eesti kodakondsust, sest kodakondsuseta inimeste palgad on samuti üldiselt tunduvamalt madalamad kui kodanike omad.
Sellele lisandub veel ka suur lõhe kõrge- ja madalapalgaliste vahel, mis kasvab kiiremini kui sissetulekud üldse. Statistikaameti andmete järgi on viimase 10 aastaga keskmine palk lausa kahekordistunud. Kui 2004. aastal oli Eestis keskmine palk 446 eurot, siis 2013. aastal oli see 955 eurot. Paraku on keskmine palk (mis on muuseas ainus statistika, mida statistikaametist lihtsalt katte saab ja mida reklaamitakse) väga petlik number. Kui kümnest inimesest üheksa teenib 300 eurot kuus ja üks 10000, siis on nende keskmine palk ju lausa soliidne 1270 eurot kuus! Kui aga see kümnes on aga kuus 33 228 eurot teeninud riigifirma Estonian Air juht Tero Taskila, tuleb keskmiseks kuusissetulekuks lausa pea 3600 eurot.
Mediaanpalk, mis tahendab siis seda, et pooled palgasaajad saavad sellest rohkem ja pooled vähem, annab hoopis teise pildi. Mõlemas ülalpool toodud näites on mediaantuli 300 eurot ning tegelikkuses iseloomustab see antud gruppe palju paremini. Maksu- ja tolliameti andmetel oli mediaanväljamakse 2013. aastal 580 eurot, keskmine brutopalk aga 955. See ongi suur ja kasvav vahe kõrge- ja madalapalgaliste vahel.
Palk ja tööhõive on kaks kõige olulisemat tunnust, mis jutustavad meie majanduse käekäigust. Kohaleujunud palgalõhede parv ja lõhede suurus näitab, et midagi on meie riigi majanduspoliitikaga väga valesti. Inimese sissetulek ei sõltu hetkel mitte nii palju tema võimetest, oskustest ja kogemustest vaid soost, rahvusest ja asukohast. Kui me tahame, et Eesti riik oleks siinelavate inimeste jaoks, siis peame kohe hakkama tegelema suunamuutusega. Paraku ei ole valitsus veel mingeid märke näidanud, et see probleem oleks üldse neile tahtis. Kui ma 8. mail viisin töö- ja tervishoiuminister Urmas Kruusele suure värske lõhekala juhtimaks tähelepanu eelpoolkirjeldatud murekohtadele, siis ei osanud ta suurt midagi ütelda, mida ta ette võtab.
Tegelikult saaks teha palju. Ühelt poolt saab kasutada ära meie koostööd teiste Euroopa riikidega, sest tööhõive on praegu kõigi Euroopa poliitikute tähelepanu keskmes. Mina keskenduksin Europarlamendi liikmena keskenduksin Ida-Euroopale suunatud investeerimisprogrammi loomisele ja Euroliidu toetuste sidumisele töökohtade loomisega. Kuid ka Eesti valitsus saaks teha mitmeid samme, näiteks soodustada investeeringuid maapiirkondade ettevõtlusse ja sisse viia maksuerisused. Vähendada ettevõtete tööjõukulusid ja kaudseid makse, pannes maksusüsteemi rõhu tulumaksule. See kõik aitaks vähendada palgaerisusi ja suurendaks töökohti.
Palgalõhed ei ole paratamatus. Töökohtade kahanemine maal ei ole paratamatus. See on meie praeguste majanduspoliitiliste valikute tulem. On aeg teha uusi valikuid.
