Märtsi lõpuks olid eestlased Ukraina kultuurikeskuse juhi sõnul annetanud üle kümne tuhande euro, mis jagatakse paljulapselistele perekondadele, kus pereisa näiteks rahutuste ajal surma sai või invaliidistus.

8-aastase ihtüoosihaige Kaido toetuseks laekus SA TÜ Kliinikumi Lastefondi kontodele üle 80 000 euro. Tähelepanuväärne on asjaolu, et Kaidole annetanuid oli üle 4000 - ehk ühe väikese abivajava poisi jutt liigutas väga suurt hulka inimesi. Liigutas lausa niivõrd, et lisaks kaastundele ja headele soovidele otsustati nii-öelda käsi külge panna ja vastavalt võimalustele reaalselt aidata.

Selliseid positiivseid lugusid üksteise aitamisest on veelgi. Hille Tänavsuu, üks vähiravifondi „Kingitud elu" asutajatest, sai enam kui 60 annetaja abiga endale kaheksa kuud vajalikku rohtu osta. Annetatud summad küündisid ligi 50 000 euroni, kusjuures selleks polnud isegi tavapärast heategevuskampaaniat vaja. Inimesed ise, nii tuttavad kui ka võhivõõrad, annetasid lihtsalt heast tahtest; lootuses, et nende panusest on abi. Abi sellest oligi.

Samal ajal võib osade netikommentaatorite postitustest lugeda välja umbusku selle kohta, kas annetatud raha ikka abivajajateni jõuab. Ohtu nähakse sageli asjaolus, et raha annetamine käib läbi mõne sihtasutuse (SA) või mittetulundusühingu (MTÜ). Ikka ja jälle juhtub kommenteerima keegi, kes teab väga hästi, kuidas sellistes fondides asjad tegelikult käivad ja et just sellele teadmisele toetudes tema küll ei anneta.

Mis need küsimusi ja kohati umbusaldust tekitavad SA-d ja MTÜ-d siis on? Seaduse järgi on SA eraõiguslik juriidiline isik, mis on loodud selle põhikirjas kinnitatud eesmärkide saavutamiseks. Olgu selleks eesmärgiks siis stipendiumite jagamine, ettevõtluse, teatud piirkonna regionaalse arengu või mõne konkreetse haigusega võitlejate ravi toetamine. MTÜ on seaduse järgi isikute vabatahtlik ühendus, millest saadud tulu võib sarnaselt SA-le kasutada jällegi ainult põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.

Seega koondavad SA-d ja MTÜ-d enamasti inimesi, kes teevad päevast päeva tööd mingi kindla, põhikirjas kinnitatud eesmärgi nimel. Tegemist on inimestega, keda konkreetse vabaühenduse eesmärgid otseselt puudutavad ja liigutavad. Liigutavad samuti, kui väikese Kaido jutt oma haigusest ja sellest, kuidas ta igapäevaselt sellega toime tuleb.

Loomulikult on arendamist ja toetust vajavaid valdkondi Eestis, tegelikult terves maailmas, palju. Rohkemgi veel on inimesi, kes kõiki erinevaid valdkondi tähtsaks peavad. Seetõttu ongi need, kes tunnevad, et tahavad midagi teatud eesmärgi nimel ära teha, teiste omasugustega koondunud SA-desse ja MTÜ-desse. Koos on lihtsalt kergem ja ka seadus soosib koos toimetamist.

Loomulikult on inimesi igasuguseid ja ükski organisatsioon ei ole kaitstud selle eest, et keegi nende üllaid ideid pahatahtlikel eesmärkidel ära kasutada ei püüa. Selleks peavad SA-d ja MTÜ-d rakendama erinevaid sisekontrolli meetmeid ehk lihtsamalt öeldes kontrollimehhanisme, mis halbadel kavatsustel realiseeruda ei laseks. SA-del on sellisteks organiteks juhatus ja nõukogu, mille liikmed vastutavad SA-le tekitatud kahju eest.

Mis aga juhtuks, kui SA-sid ja MTÜ-sid ei oleks? Mis oleks saanud, kui kõik üle 4000 annetaja oleks otse Kaido vanaema poole pöördunud ja oma abi pakkunud? Vabandan väljenduse pärast, aga minu isikliku arvamuse kohaselt oleks sellest kõigest välja tulnud üks suur supp, mida oleks pidanud hiljem helpima just abistatav või antud juhul tema vanaema.

Ainuüksi 4000 annetajaga suhtlemine on suur töö. Lisaks oleks teatud juhtudel kindlasti võimalikud olnud ka küsimused, mis puudutavad annetuse kasutamise otstarbekust. Tänaseks on SA TÜ Kliinikumi Lastefondi tegevjuht andnud teada, et annetuste eest saab Kaido mitte uue vannitoa, vaid lausa uue maja. Maja planeerimine ja ehitus on aga väga suur ettevõtmine ja ka selles pakub SA vajalikku abi.

Selline lahendus on nii abivajajale kui ka annetajatele kordades lihtsam viis soovitud tulemusteni jõudmiseks ja skeptilised hurjutused sellest, kuidas keegi niikuinii midagi vahelt võtab, on siinkohal päris kindlasti asjakohatud.

Miks ei võiks umbusklikud annetajad oma kahtluste korral otse abi vahendava fondi poole pöörduda? Äkki isegi oma abi ehk aega ja oskusi pakkuda? Nii saaks ka nemad selge ülevaate, mida ja kuidas tehakse ning kui palju tööd ja pühendumist abistamine tegelikult nõuab.

Kahepoolne avatud suhtlus ja julgus kahtluse korral otse küsida ning vastuseid saada, annaks veelgi suuremad võimalused abivajajate aitamiseks. Alusetu umbusu külvamisel tehakse aga karuteene nii nendele, kes tõeliselt aidata soovivad, kui ka neile, kes seda abi väga vajavad.