Ken-Marti Vaher: Kui oled puutunud ussipesa
Res Publica üheks kutsumuseks poliitikas on olnud Eestis korruptsiooni tõkestamine ning sammud organiseeritud kuritegevuse ohjeldamiseks. Kuigi minu töö justiitsministrina jäi selle aasta märtsis pooleli, tunnen head meelt just selle üle, mis suunatud kuritegevuse vastu. Eestis on esimest korda reaalne korruptsioonivastane strateegia „Aus riik”, mille alusel on ehitatud üles võimekusi just organiseeritud korruptsiooni tõkestamiseks.
Prokuratuuri oluline tugevdamine ja kriminaalmenetluses prokuröri juhtrolli seadustamine on muudatused, mille esimesed viljad on täna näha. Riigikontrollile õiguse andmine omavalitsuste kontrollimiseks sunnib meie valdu ja linnu suuremale läbipaistvusele ning paremale juhtimisele. Korruptsiooni eriprokuröride töö tulemuseks võib pidada nii korruptiivsete Luhamaa tolliametnike süüdimõistmist kui ka liikluspolitsei ulatuslikku pistisevõrgu paljastamist. Aga see on nende töös alles algus.
Löögid allapoole vööd
Kahjuks on poliitikuid, kellele sellised arengud ei meeldi. Just need poliitikud, kellel on mida varjata ja kes on seni pääsenud korruptsiooniafääridest riigi nõrkuse tõttu, mida väljendavad hästi sõnad „kõik oli ju seaduslik” või „tagantjärgi on võimatu midagi tõestada”. Nad ei salli kui astutakse nende konnasilmadele või esitatakse valusaid küsimusi maksumaksja kulul mahhineerimise kohta.
Kogenud propagandistidena kasutavad nad enda kaitseks aga eelkõige ründevõtteid — ebameeldiva vastase haavamiseks puista ta üle valedega ja korruta laimu niikaua, kui see kipub ületama piiri „kus suitsu, seal tuld”. Ausa ja kompromissitu käitumisega isikust peab looma mulje kui „teatud erahuvide esindajast”, korruptsiooni vastu võitlejat tuleb mustata vihjates tema „kahtlastele tehingutele” ja julgete muudatuste eestvedaja sildistada „ebademokraatlike võtete rakendajaks”.
Keskerakonna trubaduurid on oma sigaduste varjamiseks ning kriitika vaigistamiseks üritanud propagandarünnakut erinevate Res Publica poliitikute suhtes. Mind on järjekindlalt nii enne kui peale valimisi üritatud laimata seoses minu perekonna varadega, seejuures muidugi esitamata ühtegi küsimust ei minu lähedastele ega mulle.
Laim suhu tagasi
Kuigi avaliku laimu ja valede ümberlükkamine on tänamatu tegevus, eelistan korruptsiooni- ja kuritegevusevastasele võitlusele pühendununa selguse huvides siiski rünnakutele vastata. Alusetutele väljamõeldistele vastusena selgitan, et 2002. aastal ostisid minu vanemad, Kairi Teniste ja tema vanemad korterid ühte majja Tallinnas.
Need kolm eraldi leibkonda tegid oma sammud soovist vahetada elukohti, vahendid saadi olemasolevate varade realiseerimisest. Minu ema on õigusjärgne omanik, kellele on omandireformi käigus tagastatud viis kinnistut ja lisaks kompenseeritud mitu muud vara EVP-des. Kairi Teniste müüs selleks talle kuuluva vara Tartumaal ja Tallinna kesklinnas, tema vanemad vahetasid aga oma ridaelamuboksi Tartus oluliselt väiksema Tallinna korteri vastu ning kolisid pealinna elama.
Võimalike muude väljamõeldiste ennetamiseks tahan oma varalise seisu kohta lisada, et tänavu suvel müüsin ära korteri Tallinna kesklinnas. Sellest laekunud tulust väiksema osa kulutasin Tallinnast u 70 km kaugusel asuva maatüki ostmiseks, millele tulevikus tahan võimalusel püstitada peresuvila. Suurema osa ja ka pangalaenu eest tahan aga viia lõpuni oma maja ehituse. Otsustasin oma rahalised võimalused paigutada tuleviku nimel eelkõige just kodukeskkonda, nii nagu täna teevad paljud eesti inimesed.
Arvan, et siintoodu on piisavaks selgituseks mistahes spekulatsioonidele. Kahju, et mõned poliitikud ei taha aga anda mingeid vastuseid tegelikult põhjendatud kahtlustele. Edgar Savisaar ei ole siiani järginud üleskutset avalikustada kõik tema firmale kuuluva Keila-Joa kinnistuga seotud materjalid, kaasa arvatud kurikuulus väidetav „eelkokkulepe” 2003. aastast, kus pidavat olema fikseeritud 500 000 kroonine ostuhind ja muud tingimused. See kõik on endiselt päevakorral, sest nn Keila-Joa juhtumi käsitlemine ei lõppenud valimispäeva möödumisega.
Tahtlikud rikkumised
Näen paljudel süvenevat veendumust, et Keskerakonna seadusi ja poliitilist vastutust eirav käitumine on mitmekordselt tahtlik. Nende liider on ka veendunud, et ükski korruptsioonihõnguline tegu või muu seadusrikkumine ei mõjuta peamiselt seitsmesaja krooniga ja putini-lepinguga ostetud valijat, kes õhinaga suunduvad hääletuskastide juurde.
Samapalju tajub ta aga võimalust muuta oma näotute tegudega tavainimeste jaoks kogu poliitika sedavõrd jälestusväärseks, et paljud jäävad valimispäeval lihtsalt koju. Ja sellevõrra määravamaks kujuneb nende hääl, kelle eelistus on leidnud tee valimiskasti. Just nagu juhtus seekord, kui Tallinnas tuli hääletama ligi 10% vähem inimesi kui kolm aastat tagasi ja kelle puuduvad hääled aitasid Tallinnas neljaks aastaks võimule kohukesepartei.
Olen nüüd pistnud käe veel sügavamale ussipessa. Jääme siis ootama järgmisi rünnakuid goebbelslikust parteikontorist ja selle häälekandjast.
