Tahaksin aga näha, kes on see nõudja? Kus ta elab ja millega tegeleb? Tõenäoliselt mõtleb ta välja nõudeid glamuuri ja staarikuvandi loomiseks. Naise ja mehe kabariidid ja kaubanduslik välimus on saanud eesmärgiks omaette. Standardhälve on põhimõtteliselt lubamatu.

Kes on modellid, missid ja misterid – üles klantsitud mannekeenid, kes peavad olema pidevalt staari rollis. Arvan, et meie staarid ei tea esteetika ja eetika põhistruktuurist, hingeelu staatikast ja dünaamikast suurt midagi. Nad teavad vaid seda, millised nad peavad välja nägema, millises pakendis on neile garanteeritud vankumatu turuväärtus - sest kui su väljanägemine ei vasta „meditsiiniajakirja“ Kroonika või „nukuajakirja“ Anne kaanepildile, siis parem sisenda endale, et sind pole olemas - ei lasteaias, koolis, töökohal ega ka sõprade hulgas.

Glamuur ja staaritsemine on elustiil, ideoloogia ja ajupesu, mida pikemas perspektiivis iseloomustavad võõrdumine, marginaalsus ja eriti konformsus. Kas valus on ilus - kas ilu tekitab valu? Staaritsemine on elustiil, mis väljendub koolilapse moblafirmas, hilisteismelise automargis ning keskealise villa suuruses. Meie identiteedi moodustavad kallid mobiilid, autod, korterid, majad, jahid, skuutrid ja muud „kinnisvarad.“ Me ei ole mitte need, mida me sööme, vaid need, mida me omame ja kasutame ja keda me omamise ja kasutamise eesmärgil peame „ära sööma“ ehk kellest teerulliga üle sõitma. Omamise teerull sõidab olemisest üle.

Kui palju on Eesti elanike seas veel adekvaatse identiteediga inimesi, kes ei pea häbenema oma välimust, sõidukit, sõpruskonda, pangaarvet ning elamispinda? Tavaliselt materialismi, naturalismi, hedonismi ja idealismi väärtustavatel inimestel puudub maailmavaade – kuigi jah, ka nihilism, hedonism ja relativism on üks osa postmodernistlikust glamuuripuslest. Kui nüüd ühel päeval peaks soetatud või laenatud vara langema vandaalide või looduskatastroofi ohvriks, siis koos materialistlike (õhu)lossidega varisevad kokku ka inimese materialistlik, eraomandile baseeruv identiteet. Kui diagnoosiks on buliimia või anoreksia – siis on psühho-neuroloogilised sümptomid silmaga näha ja kõrvaga kuulda.

Kas sellist Eestit me tahtsimegi – väärastunud enesehinnang ning mina-, grupi-, kultuuri- ja maailmateadvus? Ärapanejalik klounaad ja maskeraad? Kallid kaasmaalased, mõelgem sellele, kui veeretame sõrmede vahel eurosente ja ootame kevadisi valimis. Kõik saab alguse lastetoast ja kodust lahkudes, sest konkurents algab lasteaias ning progresseerub igal järgneval sotsiaalse regulatsiooni tasandil.

Mida ja kellele me tõestame? Brüsselile, Moskvale, OECD-le, IMF-le, NATO-le? Kahjuks ka meie ajalehed ja „healõhnalised“ ajakirjad on just nii sõltumatud, et trükivärvi ja –musta kulub illusoorse maailma võlude manamiseks kohtlase ning eristamisvõimetu klientuuri rõõmustamiseks. Lehe- või ajakirjapinda ei jätku tegelike probleemide ja nende põhjuste käsitlemisele (juhul, kui seda ei tee just ajalehe või ajakirja enda reporter või stiilne glamuuritegelane, kelle pilt „ütleb“ tuhat korda rohkem, kui seosetu ja sisutühi marketingijutt).

Kõik on müüdav. Kokku tuleb leppida vaid hinnas. Ajakirjanduses müüb (tore, et on ka meeldivaid erandeid) glamuur ja vägivald. Pakkumine toimub vastavalt nõudlusele. Olulisem sellest, mida kirjutatakse, on see, kes kirjutab. Sama kehtib ka televisiooni kohta, kus liiguvad metsikud rahasummad. Hingehariduse pakkumise asemel pühitakse luuaga veel viimanegi ära, millest võiks kasu olla, kas vasaku või parema ajupoolkera „jätkusuutlikuks arenguks“. Plats puhtaks – haritusest, inimväärikusest, aususest, armastusest (seksikaubandus, homo-, zoo-, nekro- ja pedofiilia paraku jääb), äraostmatusest, iseseisvusest, originaalsusest, unikaalsusest, kultuurist jne.

Haridusministeerium tegeleb läbi kohalike omavalitsuste põhiliselt koolimajade sulgemise, vahel ka avamisega. Sotsiaalministeeriumil pole aega sotsiaalsete fenomenidega nagu võõrandumine ja depressioon tegeleda, sest pensionisammastele käib mõjuvõimas jaht ning ajupesu (eriti, mis puudutab meeste pensioniiga, kus mehed saavad oma pensionisamba postuumselt mullatoidule kaasa võtta). Need sambad on juba ammu kõikuma löödud. Paraku ei jõua siinkohal käsitleda teisi riigiasutusi. Mitmetes ministeeriumides, aga ka erasektoris on kandideerimisel CV ja motivatsioonikiri vaid aurukatteks, sest arvesse lähevad hoopis säärejooks, üldine gabariit jne kui märksa olulisemad näitajad kui IQ ja EQ. Ka riigiametnikud tahavad võistelda ja võita karmis glamuurimaailmas. Pingviinide paraadil on seda selgesti näha.

Kes vastaks mu küsimusele, kes, kus, kuidas, millal tegeleb lastega? Kas glamuuriteerull sõidab tõesti nendest lastest üle, kellest ei saa staare, andekaid ja konkurentsivõimelisi oskustöölisi või akadeemikuid, kes saavutavad kõrgeid kohti „Talendijahis“ ning uue superstaari otsingutel? Kui keegi arvab, et näen asju liiga mustades värvides ja pessimistlikult, siis oleks tal viimane aeg prilliklaasitooni vahetada.

Ühiskondliku kokkuleppe tööversioon tuleb ajalooprügikastist üles otsida ning rohujuure tasandil Eesti pärast südant valutavate kodanikega kirja panna ja välja öelda seadusandvale, täidesaatvale ja kohtuvõimule, millised on need väärtused, mida me üheskoos kaitseme viimase veretilgani. Mõelgem sellele ka valimisreklaamide foonil.