Kellele lüüakse vabadusekella
Kas ikka oli 700 aastat orjaiket, võib-olla oli “kasulik leping, mis võimaldas eestlastel olla eurooplased”, “säilitada oma keelt ja kultuuri”? Kindlasti oli, sest raudrüüdesse riietatud rüütlid omal jõul küll linnusevallidest üles ei saanud, keegi avas väravad ja kutsus nad sisse. Oli see Euroopa Liidu esimene laine? Peaksime ehk Toompea omanikule tagastama? Vabandustki paluma?
Vene võimu värki teame paremini ja nõukogude oma lausa mäletame. Oleme ju korduvalt olnud “rahvaste vennalikes peredes”.
Täna tahavad valitud valitsejad taas status quo poole minna — “vennalik pere” ju; ja siis saaksid vabadusaated ja priiusepüüdlused, mis vahepeal na tuhmuma kippunud, taas õitsele puhkeda. Saaksime salamisi taas oma “ai-tsihh, ai-tsahh” laule laulda, sest ega “vennalikus peres” ju eesti mere vabaksjäämisest laulda kõlba, pigem ikka “Euroopa Liit, mu õnn ja rõõm…”. Oleme kummalises seisus, kus oma keha müümisele vaadatakse viltu, riigi müümisele aga mitte. Hingest ja südametunnistusest ei oska rääkidagi — liberaalses turumajanduses saab Hippokratese tõotuski uue jume ja langeva iibega riigiski võib olla suurenev noorsoo kuritegevus.
Riik olevat halb peremees. Aga vaatame, kes seda “halba peremeest” juhtinud on, kellele tema varad läinud on ja kes nüüd tühjakslüpstu ja ärakurnatu ent ikka veel elusa kellegi teise karata tahavad anda. Vaatame, kes need on, kes ütlevad, et oma isikliku eeskujuga tahavad “armsat rahvast,” kes tavaliselt vaid maksumaksja on, panna üksmeelselt ütlema: “Mina küll niisugust riiki ei taha, mina tahan seda teist, seda Euroopa oma”.
Ometi seisid nii mõnedki vabad eesti mehed omasuguste vabade meeste kõrval… näiteks Gulagi õhtusel loendusel ja jäid iseendaks. Suveräänsuse nimel seisti käest kinni Balti ketis… Ei tea, kas nii suurel hulgal samuti iseendaks jääda saab?
Mõnest võib aru saada — nagu vanas venekeelses pilasalmis, et “deduška starõi, jemu vsjoravno”. Aga et noorematel pea segi on aetud, seda küll andeks anda ei taha.
Kõik Eesti valitsused on alates 1995. aastast aktiivselt osalenud ettevalmistustöös Euroopa Liitu astumiseks, Eestis on sisuliselt viidud lõpule meie seadusandluse ühtlustamine Euroopa Liidu õigustikuga, Eesti majandus on ümber orienteerunud Euroopa turule. Meie kaubavahetusest toimub juba täna 70% Euroopa Liidu riikidega. Jääb üle vaid küsida: “Kas sellest tõesti juba ei piisa? Kas me nüüd ei võiks ka Eesti Vabariigi heaks midagi teha?”
Ausa ja õiglase OMA riigi juhtimise korral oleks mõeldamatu, et keegi sooviks võõra põhiseaduse alla minna ja enda oma, mis “vankumatus usus” jne. Kodukorrakeseks muuta. Eeltoodust lähtudes ei saa ma juhte usaldada. Kui riik on juhitud olukorda, kus ta iseseisvalt hakkama ei saavat, kuidas suudaksid juhid mind veenda nende kursi õigsuses?
