Kellele kurta?

Mida teha, kui ei tule oma mõtete ja tunnetega toime? Kui sa ei tunne enam iseennast hommikul peeglis ära ja ei suuda oma käitumist mõista. Ameeriklased jooksevad psühhoterapeutide vahet, skandinaavlased loovad endale pseudoperekondi huvialaklubides, mis küll ei asenda toimivat lähisuhet, kuid loovad vähemalt mulje, et oled ümbritsetud sõpradest. Eredaks näiteks võib taas tuua temaatilise seriaali Ally McBeal, kus kogu kollektiiv teab kõike ja on üksteisele toeks.

Meil puuduvad aga ühiskondlikult aktsepteeritud vormid, kuidas anda teistele inimestele teada, et oled hädas. Inimesed rügavad palehigis tööd teha ja kuigi sisemine surve võib olla talumatu, ei oska me sellest ümbritsevatele märku anda. Kes neelab prozacit, kes lihtsalt joob, kes käib lõbumajas raha eest oma muret kurtmas, kes istub maniakaalselt arvuti taga ja möllib ennast saja vestlusringi liikmeks... igasugune vahend kõlbab. Peaasi, et ei oleks nii üksi.

Kuigi värske küsitluse kohaselt usaldab kirikut institutsioonina pool elanikkonnast, ei ole luterlik kirik end meie ühiskonnas hingehädadele leevenduse pakkujana positsioneerinud. Eestis kanda kinnitanud depressioonilahmakaga toimetulemiseks pole ka piisavalt psühholooge, psühhoterapeute ja nõustajaid. Kui aus olla, siis tegelikult hästi ei julge nende juurde minna ka. Mis siis, kui tuleb välja, et oledki hull? Pealegi, mida siis teised ütlevad, kui teada saavad? Teises USA seriaalis Sopranod käib isegi maffiabossist peategelane kord nädalas nõustaja juures, riskides "kolleegide" seas kogu oma mehelikkuse ja autoriteediga.

Ent sama jube on tavaeestlasel mõelda, milline reaktsioon järgneks, kui keegi julgeksid öelda, et sa lihtsalt ei suuda. Ei jõua. Oled elust väsinud. Kui keegi ka julgeb sisimas ahastusest kisendavale loomale voli anda ja läheb abi otsima, tabab teda parimal juhul ükskõiksus, halvimal juhul aga põlgus. Mingi nõrk oled või?

Nii jätkabki õnnetu inimene keepsmilinguga. Järjekordne ohvritall sallimatuse, kadeduse ning hoolimatuse altarile on sündinud. Ja kui jätkata ei jõua, on Eestis kombeks valida Euroopa kesmisest paar korda tihemini enesetapp. Igapäevaselt ei pane me neid uudiseid tähelegi, mõtlema hakkame siis kui end tapab keegi eriline inimene või avaliku elu tegelane.

Suitsidoloog Airi Värnik: “Mis on viinud Baltimaad suitsiidide edetabeli etteotsa? Nimetagem siin kolm A-d: alkoholism, ateism ja amoraalsus. Esimesele keskealiste meeste suitsiidiešelonile, kus olid peamiselt puuduliku kohanemisvõimega inimesed, järgneb teine, kuid kvalitatiivselt teiselaadne riskirühm nende hulgast. Need on praegu noored ja edukad, küll tublisti tööd teinud, kuid meistriks saanud läbi tegemata õpipoisi- ja selliaastaid.”

Mida teha, kui ei jõua enam?