Mida arvab toimetus lugejast ja mida lugeja toimetusest — selles on alati olnud karjuv vastuolu, sest toimetuse hinnangul ei ole nende lugejad kunagi väga rumalad, aga nad toodavad sisu selle eesmärgiga, et trikitada lugejat klikkima, lugema, kuulama.

Kolme kollase uudise seljas sõitis maine rentslisse

Ajaleht Postimees (kus ma olen ka aastakese ja mõned suved leiba teeninud, ning senimaani arvan oma endistest kolleegidest hästi) tegi aastaid tagasi sellise lükke, et lisas oma internetiväljaandele paremasse veergu kolm kõmu-uudist. Praeguseks on sellest välja kasvanud Elu24 ja see on Postimehe kõige klikitum, aga samas ka kõige vihatum rubriik.

Artikkel teemal „Galerii: Amy Winehouse seisis tänaval” saab ka kõigi nende klikid, kes tahavad artiklit kommenteerida ainult lausega: „Kas ma pean selliseid asju teadma?” Aga klikk tuli ära ja Postimees saab selle tõttu kasseerida reklaamiostjatelt järjest rohkem pappi, kuigi kõik mõistlikud inimesed on juba oma Firefoxidele reklaamiblokeerija peale pannud.

Vastuolu seisneb selles, et kui Postimehe maine kukkus kolinal sinnapoole, kus oli Õhtuleht ja Delfi, siis Postimehega seotud inimesed väitsid ikka ja jälle, et Elu24 on täiesti eraldi ettevõte ja tal pole peale ühise omaniku midagi pistmist Postimehe kaubamärgiga. Soovitati võtta paberleht ja vaadata, kuidas see on ikkagi veel täiesti kvaliteetleht, aeg-ajalt isegi valgem kui EPL. Ja neil oli täiesti õigus — kahtlemata on Postimehe paberleht täiesti valge leht, aga väide, et Elu24 kaubamärgil pole Postimehega midagi pistmist, on ju selge jaburdus. Nad eeldasid, et inimesed on piisavalt taibukad, et lülitada need kolm kollast uudist oma mõtetest välja. Aga selle asemel on need kolm kollast uudist viinud Postimehe lehe maine nii kaugele rentslisse, et Delfi on nende kõrval juba täiesti adekvaatne uudistekanal.

Nüüd, kui ma töötan koolis meediaõpetajana ja näen väga lähedalt, kuidas kasvavate inimeste meediataju kujuneb, mõistan ma järjest paremini, kuidas meedias töötavad inimesed ei hinda lugejate teadmisi ja lugemisoskust adekvaatselt. Ja mul on järjest enam tahtmine minna meediatarbijate koolitamise asemel meediatootjaid koolitama, sest see dissonants on niivõrd kriipiv.
Meediatarbijate asemel tuleks koolitada meediatootjaid

Mida enam me meediatootjatena lootsime lugejate mõistmisele, seda enam loodab lugeja meediatootja arukusele. Ja mul on tunne, et isegi kodanikuajakirjanduse ajastul (YouTube, Facebooki status-update’id, Twitter ja igasugune artiklite jagamine) on alati olnud lootus, et keegi ikkagi teab, mida teeb. Kui me loeme uudiseid, mille on meie eest valinud Facebooki-tuttav, siis me tunneme teda isiklikult ja teame, milliseid asju ta meile valib. Kui me loeme artikleid uudiste portaalist, anname ju selle valikuõiguse kellelegi, kellest loodame, et tema on targem ja informeeritum.

See toobki mind tagasi kõige olulisema küsimuseni — kui palju on koolil vaja õpetada õpilasele meediat. Kas internetiturvalisuse ja objektiivsuse kõrval tuleks meil ka õpilastele selgeks teha, et Kesknädala tülgastavaid artikleid kirjutatakse erakonna propagandana või et Postimehe vastutav väljaandja Mart Kadastik ja peaminister Andrus Ansip olid pinginaabrid? Millal tuleks kommentaare lugeda ja kuidas priitkutserlikke kommentaare ära tunda? Kuidas öelda Peeter Võsale, et ta ei tohi koolimajja tulla? Ja siinkohal on vastus ei — see ei tohiks olla kooli asi.

Meediaharidus olgu meedia asi

Seda haridust, seda tööd peaksid tegema meediakanalid ise. Nende ülesanne on iseendalt küsida, miks me kirjutame sellest ja teisest, ja selgitada seda siis oma lugejatele. Sisuliselt poleks Postimehe tegelaste arvates olnud vajalik rohkem distantseeruda Elu24-st, sest seda vahet oleksid pidanud tegema lugejad ise. Päriselus aga distantseerumine ei toiminud, mille tagajärjel pidid Postimehe tegijad neid vahesid ise pidevalt rõhutama, ja see selgitamine ei jõudnud enam kõigini.

Minul on õigus olla rumal selle koha pealt, kuidas meediat tarbida. Aga ma eeldan, et need inimesed, kellel on meedia toimimisest oluliselt rohkem teadmisi, hoolitsevad minu eest ka siis, kui ma ise ei oska teha vahet sellel, kas Amy Winehouse on tähtsam kui Jaapani tsunami. Kõik meedia tootmisega seotud teemad on üheselt mõistetavad — kui inimene tahab õppida uusi teadmisi ja oskusi, siis peab neid pakkuma.