Keit Pentus-Rosimannus: Teeme Tallinna haisuvabaks!

Rohelise pealinna tiitlit ihkava Tallinnaga on üks häda (või no tegelikult on neid hädasid muidugi rohkem, aga olgu selles loos tähelepanu ühel). Mereäär, mida Tallinnas on 40 kilomeetri jagu ja mis võiks olla terve Eesti kõige vahvamaid piirkondi, on üks igav liiv ja tühi väli.

Tallinna rohelist mereäärt mööda võiks vabalt kulgeda Euroopa kõige stiilsem ja pikem rannapromenaad. Selline, kus ilma mingite lisakuludeta sportida, niisama jalutada ja Tallinna ühte suurt rikkust - merd - nautida. Merele avanevast linnahalli katusest võiks London Garden Bridge'i eeskujul saada mõnus aed-park koos lastepargiga. Tallinna mereäär koos kõigi sealsete võimalustega võiks ja peaks olema üks meie linna konkurentsieeliseid. Aga selle asemel... Tuleb Russalka ja Merivälja kandis elanikel pidevalt nina kinni pigistada, sest "rohelise" pealinna mereäär lihtsalt haiseb.

Probleem ise pole uus. Juba aastakümneid on see olukord teada ja tunda kõigil, kes Piritale aeg-ajalt satuvad. Minu üllatuseks selgus mõni aasta tagasi aga, et täpsemaid uuringuid selle kohta, millest leviv lehk põhjustatud on, polegi. Liikusid küll jutud kunagise tselluloosivabriku jääkreostuse kohta, mis kuskil Russalkast Pirita poole merd mürgitavat, aga täpsemalt ei teadnud keegi midagi. Sest keegi polnud varem ka huvi tundnud.

Oleksime teoreetiliselt võinud Keskkonnaministeeriumis käega lüüa ja öelda, et linna asi, vaadaku ise, kuidas saab, aga süda ei lubanud. Õnneks tulid TTÜ Meresüsteemide Instituudi teadlased meile 2012. aasta sügisest appi. Nende tehtud erakordselt põhjalik uuring andis meile teadmise, et lehkav mereäär on põhjustatud eelkõige meres roiskuvatest vetikatest. Vetikate vohamist põhjustab aga toitainete rikas vesi, mis jõuab merre sademevee väljalaskudest ja Pirita jõest. Oluline teadmine oli ka see, et jääkreostust mere põhjast mitmete analüüside tulemusel ei leitud.

Mida roiskuvate vetikatega teha? Lühiajaline ja ühekordne lahendus oleks need lihtsalt kokku korjata. Ainult, et sellisel juhul oleme mõne aja pärast uuesti samas olukorras - torust rannajoonele juhitav sademevesi tekitab õige pea uued vetikamatid ja kõik kordub. Teadlaste pakutud teine reaalne alternatiiv - sademevee süvaveelask tähendab, et sadevett merre juhtiv toru ei lõpe mitte kohe rannajoone lähedal, vaid ulatub sügavale merre.

Sel moel juhitaks ka toiteaineterikas vesi rannajoonelt kaugele. Kas siis oleks tulemuseks see, et probleem on juhitud lihtsalt veidi eemale? Siiski mitte. Teadlased kinnitavad, et modelleerimisandmete kohaselt ei too sademevee süvamerelasku juhtimine kaasa olulist toitainete koormuse kasvu, kuna lahe põhjareljeefi tõttu ning valdava tuulesuuna mõjul liiguvad toitained avamere poole.

Teadlaste töö praktiliste soovituste ja tulemustega poleks meil aga ikkagi midagi peale hakata, kui probleemi lahendamiseks raha poleks. Tallinna linnavalitsuse prioriteetide peale loota ei saa, seda on ajalugu korduvalt kinnitanud. Keskkonnaministeeriumi poolelt oleme uuest Euroopa Liidu keskkonnavaldkonna eelarvest "broneerinud" raha ka selle aastakümnete pikkuse probleemi lahendamiseks. Eeltöödega, tehniliste lahenduste detailse väljatöötamisega tuleb nüüd tempokalt edasi minna. Tallinlased ja siinsed külalised on õhu puhtaks saamist oodanud juba niigi ebamõistlikult pikalt.