Keelekõrv Mari Tarand: keele kadumise pärast ei ole mõtet muretseda
Raadiosse tööle minnes sai Mari Tarand kõigepealt töö lastesaadete toimetuses, liikus sealt edasi kirjandustoimetusse ja hakkas lõpuks kirjandussaadete kõrvalt tegema ka keelesaateid. Tuntuim neist on Vikerraadio eetris olnud "Keelekõrv". Kokku töötas Mari Tarand raadios üle neljakümne aasta. Enda sõnul oligi raadio see koht, kus ta keelega nii lähedaseks sai.
Millises seisus on meie eesti keel praegu?
Minu meelest on keele valgustuslik töö praegu väga heal tasemel, kui vaatame, kui palju, kas või raadioski, on saateid. Olgugi, et "Keelekõrv", mida mina toimetasin, on praegu Klassikaraadio lainele paigutatud, aga Vikerraadio lainel on ka keelesaade ja keelesaateid ja keele teemat on palju. Ja muidugi need teemad, kas keel muutub või missugune peab keel olema, kas meie keelega on midagi lahti või milline on eesti keele olukord. Minu meelest räägitakse ja kirjutatakse sellest täiesti piisavalt.
Kui palju rikuvad teie meelest keelt släng ja parasiitsõnad? Või on need osa keele loomulikust arengust?
See, milliseks inimese keelemaailm kujuneb, oleneb ikka väga suurel määral kodust, lapsepõlvest, kasvatusest. Sellest, kes ja kuidas lapsega räägitakse. Et ei ole kogu aeg klapid peas ja multikad silmade ees, ma arvan. Aga samas jälle - klappidest peas ja multikatest silmade ees saab ka uusi keelelisi tõukeid, ega ma seda siis ei taha maha kiskuda. Ma teeks vahet slängi ja parasiitide vahel selles mõttes, et need parasiidid...näiteks raadiost kuuleb seda väga palju. Kui sa ikka raadios esined, siis sel hetkel pead teadma, et sa katsu natukene ennast valitseda, et iga teine sõna ei oleks "nagu".
Aga seda tuleb ikkagi ette?
Nojah, ega siis selle eest ei saa ka vangi panna. Aga natukene see sinust räägib. Täpselt nagu see, kas pea on kammitud, kas riided on lohakad, keele asi on ehk natuke tähtsamgi. Mina ei vaata eeskätt seda, kas kellelgi on moekad riided, aga keele suhtes ma panen küll tähele, missugune inimese keel on. Liiga tähtsaks seda pidada ei saa, kuid natukene peab sellele kogu aeg osutama, et keeleline väljendus on tähtis.
Mulle tundub, et viimasel ajal on kuidagi ka meelelahutuses, meedias ja selles kirevas reklaamimaailmas tulnud eesti keel tagasi. See inglise keele vaimustus on meist mööda läinud ja on jõutud mõistmisele, et kellele me siis seda asja teeme.
Teil on õigus. Mina ka loodan nii, et need n-ö lastehaigused on meil läbi põetud. Kui tuli suur vabaduselaine ja avatud maailm, siis on ju arusaadav, et haarati kõige järele, mis mujalt tuli. See on täiesti loomulik nähtus. Suur esialgne pime vaimustus läheb üle ja saadakse aru, et meil on midagi oma, mis on hea. Tugev inimene ja tugev rahvas ei vaja mingi tema meelest säravama ja kiiskavama järele tegemist, vaid leiab vajaliku endas, aga - kes on nõrk ja pole veel jõudnud selle küpsuse tasandini, see võtab sealt.
Milline on meie keele tulevik?
Eesti keele elu ja tuleviku tagatis on see, et selles keeles kirjutatakse häid raamatuid ja ilusat luulet ja praegu just Andres (abikaasa - toim.)lõpetab mulle Õnnepalu "Paradiisi" ettelugemist, milles on niivõrd sujuv, hea, loomulik ja ilus keel ja näiliselt nii väga lihtne, aga selles just ongi see võti, igaüks ei oska nii kirjutada, aga Õnnepalu oskab. Ja see, et mõned ütlevad, et raamatud kaovad ära, on praegu hoopis suurem muretsemise teema kui keele kadumine. Võibolla raamat kui füüsiline ese tõepoolest kunagi kaob ära, aga mina olen siin nende raamaturiiulite vahel nendega koos elanud ja ma tahaksin loota, et see ekraanilt loetud tekst on siis sama hea kui raamatu lehekülgedelt loetud tekst. Peaasi, et tekst tekib ja et sellel tekstil on mõte ja et see on meie rahvast ja meie vaimust tulenev mõte, mis on loomulikult üks osa maailma mõttest. Aga et ikkagi eesti kirjandust eesti keeles loodaks ja et sellest ka räägitaks.
Usute te tõesti, et raamatud kui füüsilised objektid võivad kaduda?
Muidugi ei usu. See on selline manamine või nõidumine, et kui ma midagi ütlen, siis nii ei lähe. Te vaatate minu tubade seinu, need on raamatutega vooderdatud. Ma olen selle üle väga õnnelik ja uhke, et mul need raamatud on ja ma olen nendega väga hädas, sest raamatuid tuleb kogu aeg juurde ja ei mahu ära, aga ikkagi hangin endale uusi ja tunnen nendest rõõmu. Kui küsitakse, kust noored hea keele saaksid? Siis vastus on, et eesti kirjandusest. Lugegu....lugegu. Lugemine annab head keelt.
Mis teeb teile tänasel päeval muret ja mis teeb teile rõõmu?
Eks rõõmu teeb see, et teie praegu siin olete ja peate vajalikuks ikka ja jälle keelest rääkida ja seda laiendades, et peetakse vajalikuks sellest rääkida, laiemalt ühiskonnas. Ja muidugi ka see, et eesti keel on üle aegade kõige auväärsemal kohal, sest ta on ikkagi Euroopa Liidu ametlik keel. Ja muidugi see ei tähenda seda, et meie inimesed peaksid ilmtingimata seal vägisi ainult eesti keeles rääkima ja nõudma tõlke, aga neil on võimalus alati seda teha ja selles mõttes on eesti keel võrdne teiste, suurema kõnelejaskonnaga keeltega.
Aga muret? Võibolla ei olegi muret. Sest, mis see ühe inimese muretsemine... Minu meelest midagi ei ole nii katki, et peaks muretsema, sest muretsema peaks tõesti mingi suure asja pärast. Enam ei ole seda suurt muret ka, nagu eesti rahva alaväärsuskompleks, et ta natukene tahaks koogutada kõige võõra poole, tuleb lihtsalt kasvada ja aeg näitab, mis meist saab. Ütleme nii, et kui halvasti läheb, oleme ise süüdi.
On ju ka selline väljend - torisevad vanakesed. Kui sa vanemaks saad ja enda jõud ja mõistus enam kõigest hästi üle ei käi ja kuuled, tunned seda uute ideede, uue maailma tulva, siis tekib natuke niisugune mossis olek, et justkui miski ei kõlba, mis uus on ja justkui kõik see oleks ainult õige, mis vana on. Aga ma arvan, et ma olen sellest seisundist ennast välja võidelnud ja et ma nii ei mõtle ja kui mulle ka mõni uus hoiak või käik või suundumus vastu hakkab, siis keegi ei saa ju minul keelata jääda nende vormide, väärtuste juurde, mis minule on meelepärased ja armsad. See on minu vabadus.
Te ütlete siis, et eesti keele tuleviku pärast ei ole vaja muretseda?
See, miks ei pea muretsema, vaid võib rõõmustada, on see, et eesti keelega tegeldakse heal tasemel ja palju. Meil on õppetoolid, instituudid, meil on Tartu Ülikooli teadlased, meil on eesti keele instituut, tema õigekeelsuse inimesed, kes kogu aeg jälgivad ja ÕS-i järjest uuendavad ja kogu aeg välja annavad, sõnaraamatud valmivad, emakeele selts tegutseb. Ühesõnaga, keelega tegeldakse. Aga see, et selle tegelemise sees üks vorm on ka kriitika, puuduste ära näitamine, halva keele pärast pahandamine, see on tegevuse loomulik osa. See peabki nii olema, siis läheb paremaks.
Kust tuleb teie silmapaistev rõõmsameelsus?
Täna on päike. Minule meeldivad aastaajad. Ja see, et oli ilus talv - mina ei ole ju linnaametnik ja ei pea lume eest vastutama - niisugune nagu Eesti klassikalisest kirjandusest saab lugeda. Muidu pärast on nii, et ei teagi, missugune see talv on. Aga kui on hall ja pime, siis muidugi on mul oma viletsate silmade pärast tõesti halb tuju. Aga peab ju rõõmus olema. Suure osa elust elasin tingimustes, kus vaimne surve ja omaenda rahva vabaduse puudus kogu aeg painas ja siis ka veel olin rõõmus oma elus. Sest oli palju rõõmsaid asju. Miks ma siis nüüd peaksin kurb olema, kui see vabadus, vabadus olla ja mõtelda ja rääkida on olemas?
