Kaupa on poes palju, osta pole midagi

Sissesõit Järve Selveri parkimisplatsile on paljulubav. Parkimiskohti on palju, aga viimati oli Selveri siseraadiost kuulda ähvardusi, et parkida saab ainult kolmeks tunniks ja peab panema parkimiskella, mis tuleb kuskilt osta. Meie kella ei pannud, küllap rikkusime reeglit.

Saame autost välja, ründame läbi libeduse ja sopa ukseni, kus vehib muukeelne noortekamp pudelitega. Olen sunnitud ennast lapse ja kamba vahele sättima, et blokeerida võimalikku tahtlikku või tahtmatut kontakti.

Kärud. Kust saada kroonist raha, et käru võtta? Viimaks on raha leitud ja käru saadud. Avaneb võimalus minna ostma. Mida?

Mida ühel tavalisel perel ikka vaja. Piima, mune, võid ja leiba. Kuna aega on, sõidame teisele korrusele. Jääb mulje, et selver on teinud kõik selleks, et sättida müügile kaupu, mida kellelgi vaja ei lähe.

Liigun raamatuleti poole. Kui väike valik on neid raamatuid, mida võiks osta! Ja kui kallid need on. Palju on pildiraamatuid, mis ainult fotodest kokku pandud. Maailmakuulsaid kirjanikke paistab ainult mõni. Arvestatud on vist mingi keskmise ostjaga, kui üldse millegagi.

Kaaslased on vahepeal teisi lette külastanud ja pole midagi ostmisväärset leidnud. Siirdume tagasi esimesele korrusele, et söögipoolist osta. Stardime läbi kommikarpide rägastiku, kus laps päkapikkude sussisisu avastab. Igasugu tooteid on palju, aga osta pole midagi.

Banaanid on eriti kahvatud. Mandariinivalikust on suure valimise peale võimalik paar kilo kõlblikke välja sõeluda.

Aeg jookseb. Kiiresti paar tomatit ja siis tahaks kala. Kalaletti ei anna muidugi võrrelda näiteks mereriigi Jaapani valikuga, kuid midagi on. Meelde tulevad kohalikud ussijutud.

Edasi lihalett. Seal on valgustus on selline, et võõras inimene sinist liha ei ostaks. Meie ostame. Näeme oma üllatuseks, et praetud silgud maksavad üle 70 krooni. Tule, jumal, appi!

Selveri raadio hoiatab, et alkoholilett suletakse 15 minuti pärast Eks see ole kutse ostma. Endal vaja ei ole.

Jalad on selleks ajaks väsinud. USA-s antakse ostlejatele akudel töötav sõiduvahend, kui käia ei viitsi. Meil aga aeg jookseb ja auto tuleb varsti ringi parkida.

Piimalett on tasemel ja kilepiima hind soodne. Mõni pakk tilgub, aga see kuulub asja juurde.

Nüüd siis kulinaarialett. No kes julgeb veel salateid osta, kui kõik lehed pasundavad hirmujutte pestud kartulisalatist. See ei ole küll võib-olla selveri teema, kuid salat jääb ostmata. Kõrval on selveri enda toodang pasteet , mis koolilaste meelest ajab sita keema. Samas letist võtab väikemees kaks jauheliha pizza’t, mis keeleseadust ei tunnista.

Edasi tuleb haarata leib ja sai. Letid on täidetud sellise süsteemi kohaselt, et ma pole siiamaani suutnud aru saada, mis ja kus.

Arutame, kus on kakao. Kaalume isegi nõustamist paluda. Kakaod otsides jätsime käru korraks valveta ja juba on üks mees selle juures seismas, tema naine on meie kärusse paar kohvi sisse sokutanud. Segadus lahendatud, jõuame lõpuks kassani.

Võib-olla on selline segane pilt lihtsalt vaataja viga? Võib-olla peab tarbija kaasas kandma otsinguseadmeid ja olema kontaktis mingi suurema andmebaasiga, et aduda, mida peab tegema. Võib-olla peaks olema mingi infotelefon, kust saaks juhiseid, kuidas parkida, ja võibolla saaks isegi m-pileti juurutada.

Tarbimisbuum on võidukäiku lõpetamas ja lauslollused lõppema. Lõpuks peab kaupleja hakkama mõtlema kliendi kui inimese peale — mitte kui objekti peale, kes tuleb kaubandusvõrgust nii läbi juhtida, et ta oma krediitkaardi läbi tõmbaks ja ilma avariita parkimisplatsilt minema saaks.