Metsiku Lääne elu iseloomustas peaaegu anarhialaadne olukord, kus puudus infrastruktuur, arstid, õpetajad ja politsei rolli mängis sageli endine kurikael, kes šerifi märgi rinda saanud oli. Arstiabi oli kättesaadav ainult siis, kui mõni altruistlik arstiharidusega inimene oli ka frontiirile tulnud, ilma selleta pidi igaüks end ise ravima, hambaid tõmbas välja sepp ja lapsi võttis vastu mõni teadjam mutike. Varsti oleme Eestis samas seisus. Toon näiteks enda elu seigad, mis on piisavalt üldised, et neid saaks laiendada ka teistele eestlastele.
Kõpitseme praegu perekonna talu elamiskõlbulikuks ning kümne aastaga oleme juba täitsa suure töö ära teinud perekonnaga - aed on ilus, vesi sees, katus vahetatud, tubade remont hakkab ka ühele poole saama, ehitatud on kanakuut ja peame ka lambaid. Maja tagant algab paks tihe mets ning kukeseened ja mustikad justkui jookseksid ise potti. Ideaalne laste kasvatamiseks ja kuna meil mõlemal mehega on maaelu südamelähedane, siis sobib see kõigile. Aga kui talu piirest kaugemale vaadata, siis selguvad mõningad tõsiasjad. Perearsti juurde tuleb tund aega autoga sõita. See pole veel kõige hullem. Tuletõrje jõuab meieni heal juhul pooleteise tunniga - endastmõistetavalt suhtume tuleohtu kõrgendatud tähelepanuga ja igas toas on alarmid, tulekustutid... Eelmisel suvel läks vaja kiirabi, ühtegi autot nagu nimme kasutada ei olnud ja kiirabi tuli oodata kaks tundi. Gümnaasiumit pole siinkandis juba aastaid ja järgmisel aastal pannakse kinni ka põhikool, lapsed peavad hakkama koolis käima enam kui 50 kilomeetri kaugusel. Üks naabertalu on tühi, teist kasutatakse suvilana, kolmandas elab vanake. Arusaadav riigi poolt - pole ju mõtet hoida kiirabibrigaade ja päästekomandosid piirkonna peal, kus neid ehk kord kahe aasta jooksul vaja läheb. Aga keda see lohutab, kui mul maja maha põleb, kiirabi venimise tõttu keegi surma saab või...? Muide, erilist kasu pole ka sellest põhikoolist, sest eesti keele ja kirjanduse õpetajat lihtsalt ei ole leitud. Pole inimesi.