Katrin Pauts: Päris kiirabi pole “Kiirabihaigla”, vaid unine tummfilm
Küll olin kuulnud oma tuttavatelt lugusid, mis enamasti tulvil kibestumist ja mille sõnum alati ühesugune: “Läksin sinna, aga mind ei võtnud keegi tõsiselt.”
Ja, nagu kellavärk, järgneb sellele kirumine, kuidas Eesti meditsiinisüsteem kuhugi ei kõlba ning asjatult arstide ukse taga kaapimas käinud, aga abita jäänud inimesed koolevad nagu kärbsed.
Paar nädalat tagasi saabus lõpuks minu kord. Mis juhtus, jätan ma enda teada, nimetagem seda ülepingest tingitud kehvaks enesetundeks, ehkki see on eufemism. Lihtsalt kehva enesetunde pärast poleks ma iialgi tihanud kiirabiarste tülitada, nagu pole ma seda söandanud teha ka palju hullemate tervisehäirete puhul. Seekord talutasid mind poolvägisi uksest sisse murelikud kolleegid, oma aruga poleks ma kuhugi läinud.
Niisiis sattusin nagu Alice küülikuauku. Imestada oli palju.
Esiteks personal, sest pooled minuga tegelema sattunud inimesed ei osanud piisavalt eesti keelt, et selgitada, mis minuga tehakse. Kujutlege tummfilmi — teile pannakse külge mingid klemmid, käsivarde tehakse auk, kuhu surutakse kanüül ja selle otsa riputatakse voolik, kust hakkab teie kehasse tilkuma tundmatu vedelik. Teile tuuakse topsikuga teist vedelikku ja tehakse ühe sõna ja napi žestiga selgeks, et see tuleb alla neelata. Lõpuks saate süsti ja jääte uniseks.
Kuskil teadvuse ja teadvusetuse vahel triivides suudate mõelda, et olete sattunud filmi “Tõlkes kaduma läinud”. Jääte oma voodile lamama, aru saades, et peate midagi ootama, aga mida — jumal teab. Tilgutist lõpeb vedelik, õed sammuvad mööda, heidavad korraks pilgu, aga voolikut keegi eemaldama ei kibele. Alles siis, kui arst lõpuks paberitega voodi juurde sammub, taipad, et nii kaua oodati vereproovi vastuseid.
Midagi säärast nagu ETV-s jooksvas draamasarjas “Kiirabihaigla”, kus arstid kibekiire sebimise taustal lakkamatult patsiendiga lobisevad, ongi päris elus muidugi ülekohtune loota.
Tõsielusari “Kiirabihaigla” on teistsugune. Tegelikult meenutab kiirabivastuvõtu argipäev, vähemalt meenutas sel hetkel, kui mina sinna sattusin, rammestunud õhustikuga rahuoaasi, kus igaüks omaette mediteerib. Igal voodil lebab keegi, aparaadid surisevad vaikselt, valvearst on süvenenud arvutisse, õed istuvad, peanupud koos ja jutustavad omas keeles midagi, ilmselt mittemeditsiinilist. Aeg-ajalt tõuseb üks neist püsti, uurib end ukse kõrval rippuvast peeglist või sammub tülpinult uuele hädalisele tilgutit kinnitama.
Patsiendid saabuvad enamasti oma jalal, keegi neist ei veritse ega kisenda. See kõik tekitab isegi mingi sulni zen-tunde. Parameedikud tõid minu sealoleku ajal kiirabisse vaid ühe inimese. See, et õdedel-arstidel patsientidega suhtlemiseks aega pole, ei tundu selles valguses eriti pädeva vabandusena.
Samas pean tõdema, et minus tärkas mingi mõistmine, miks õed-arstid ei vaevu ega viitsi. Tunniajalises mittemidagi-olekus polnud mul targemat teha kui jälgida. Dialoog kõrvalvoodi juures, kus lebas üks vanem härra, meenutas pigem komöödia- kui draamasarja.
Tohter: “Mis on teie kaebused?”
Patsient (ärritunult): “Mitte midagi ei ole!”
Tohter: “Nii? Aga kes teid siis siia saatis?”
Patsient: “Mina ei tea sellest küll mitte midagi.”
Tohter: “Aga mida te kaebate?”
Patsient (on juba väga pahur): “Mitte midagi ei kaeba!”
Tohter: “Aga miks te siis täna arsti juurde tulite?”
Patsient: “Miks, miks — sellepärast, et mul oli number, noh! Kust mina tean? Küsige mu naise käest.”
Ma ise vaevlesin sügise hakul üle 40-kraadises palavikus ja hingamisraskustes, aga kui lõpuks hirm tekkis, et äkki ma hommikul enam ei ärka, söandasin helistada vaid perearsti nõuandetelefonile. Sealt kuulsin: “Jooge teed ja rahunege maha. Ega teil ju esimest korda elus palavik ei ole!” Leppisin sellega, jõin teed, rahunesin maha ja kui järgmisel hommikul veel elus olin, sain aru, et erakorralise meditsiini sekkumist ma tõepoolest ei vajanudki. Aitasid hoopis head kolleegid, kes mind mee, ibuprofeni ja viinaga varustasid.
Olen ka nihkes selgroodiski pärast kodus liikumisvõimetuna lamanud, teades suurepäraselt, et kiirabiarst ei saa mind nagunii parandada ja reaalset kasu sellest väljakutsest ju ei ole. Mõnikord lihtsalt tuleb kannatada ja oodata, et läheks mööda.
Jälgides vastuvõttu tulnuid, taipasin, et ilmselt on paljud siin “püsikliendid”. Ilmselt on käe küljes rippuv voolik neile samasugune rutiin nagu mulle hommikune hambapesu. Nägin oma silmaga, et tõepoolest tuleb kiirabil teha liiga palju perearstide tööd. Kes ei pääse nii ruttu vastuvõtule, kui oleks soovinud. Kes tuleb tavalise külmetuse ja palavikuga, sest tööandja nõuab tõendit, aga perearst on kaugel. Ja kiirabiarst kirjutabki köha ja nohu raviks retsepti.
Olen suhtunud hädaabinumbrisse võib-olla liigagi suure respektiga ja uskunud, et erakorraline meditsiin tuleb mängu siis, kui ohus on elu. Millegi vähema pärast pole mõtet tülitada. Ma arvan siiamaani nii. Kuigi eriarstiabi järjekorrad on pikad, pole mõtet kiirabiarstide poole pöörduda, sest kui su seisukord ei vaja viivitamatut haiglaravi, lahkud sealt ikka omal jalal, kaasas soovitus helistada perearstile. Viimased on erinevalt taevase rahu oaasist Tallinna suurhaigla vastuvõtus tõesti ülihõivatud — olen oma perearsti ukse taga näinud sada korda hullemat, kihavat, läkastavat, oigavat hullumaja.
Võtad perearstilt saatekirja ja ootad kuu või kaks. Ühe võimalusena kiiremini abi leida terendab tasuline vastuvõtt, aga ka selle olen kord elus ära proovinud ja osutus see vaid pihitunniks ning uue vastuvõtuaja kinnipanekuks, et siis, poolteist kuud hiljem, juba teha kõik vajalikud analüüsid, mida haigekassa tasulise vastuvõtu puhul kinni ei maksa isegi ravikindlustusega isikutele. Keda rahustab võimalus oma raha eest arstile viis minutit kurta, lasku käia, aga kes soovib vastuseid, sel tuleb ikka korralist vastuvõttu oodata.
Suur tänu hoolitsevatele kolleegidele, kuid tegelikult on meditsiinis märksõnaks kannatlikkus, mida Eestis peab kauaks jätkuma.
