Katrin Nyman-Metcalf ja Tanel Kerikmäe: E-riik ei seisa ise püsti

 (11)
Tanel Kerikmäe, foto: erakogu
Tanel Kerikmäe, foto: erakoguFoto: erakogu

Vabariigi aastapäeva eelõhtul võis BBCs näha lugu pealkirjaga „Väikesel Eestil on suured ideed". Loos oli juttu idufirmadest ja innovatsioonist: väideti, et pisike Eesti on tehnoloogia vaatevinklist hiiglane. Paar päeva varem jäi rahvusvahelises ajalehes European Voice silma see, kuidas noor itaalia üliõpilane teatas, et tahaks olla Eesti kodanik, sest nemad saavad lähenevatel Euroopa Parlamendi valimistel internetis hääletada. Kas suudame ka oma edulugu hoida, mõistes, et selleks on vaja koostööd, tõelist, mitte näilist sünergiat spetsialistide vahel. See koostöö peab olema mitte vaid lubatud vaid ka tunnustatud, et oskajail tekiks motivatsioon.

Maailmapank on samastanud kiire interneti aurumasina ja raudteega. Teisisõnu on see tehnoloogia, mis toob kaasa suuri muudatusi ühiskonnas. Muudatusi on toonud ka Eesti e-riik ja e-valitsus, mis võimaldavad tõhusat, odavat ja demokraatlikku valitsemist.

Siiski on kiiresti arenev IKT maailm ka hea näide sellest, kui oluline on kogu aeg töötada, et mitte liidrisärki kaotada. See on ka põhjus, miks e-riik peab olema läbipõimunud iga valitsemisala ja iga seda reguleeriva seadusega. Teisisõnu ei piisa vaid e-teenuste loomisest - vaja on ka asja toetavat õigusliku regulatsiooni, rääkimata teenuse olemuse kommunikeerimisest tööstusesse, ärisse ja ühiskonda tervikuna. Alles siis saab toimida üks pisikene osa sellest, mida täna e-Eestina tunneme.

Seotud lood:

Kuidas siis tagada, et e-tiiger hüppaks ja e-Eestil püsiks liidrisärk seljas? Nagu öeldud, on tehnoloogilised võimalused tänaseks mitu sammu ees sellest, milleks on valmis ühiskond (geneetiliselt muundatud organismid tekitavad ELis siiani vaidlusi) või riik (kas bitcoin on „päris" raha või mitte?)

Sellised probleemid on toonud meid punkti, kus tehnoloogia vajab kõrvalist abi. Tuues paralleeli kirjandusest, kirjutas Isaac Asimov juba 1942. aastal kolmest seadusest, mille alusel inimkond ja robotid läbi saavad. Selle paralleeliga jätkates tekib mõistagi küsimus, kuidas saab tänapäeval õppida robootikat ilma eetikata? Või vastupidi...

Ja just täiesti erinevate valdkondade ristumine ongi alus Eesti e-riikluse aga ka muude valdkondade edule. Mitmekülgne akadeemiline keskkond - interdistsiplinaarsus, kui soovite - annab võimaluse mõista, kuidas mõjutab tehnoloogia maailma. Nii saame vältida ohte ja luua lahendusi, mis kasutajatele tõesti huvi pakuvad. Tehnoloogiaõigus on ehk vaid üks aga oluline näide, mis kaldub kõrvale tavapärasest arusaamast juristikoolitusest. Seetõttu  on ebavajalik rääkida õigusõppe dubleerimisest vaid pigem sellest, et laiapõhjalise juriskonsuldi kõrvale tekiksid erinevate edulugude toetajad, spetsialistid, kes aitaksid saavutusi vormistada ja vahendada, nõu anda inseneridele, et ei riivataks juba olemasolevaid norme ja väärtusi jne.

Kui meenutada president Ilvese kõne 24. veebruaril, siis jäi ju sealtki kõlama mõte, et eduka riigi eeldus on pidev areng ning uute võimaluste otsimine. Loodetavasti tekitab presidendi üleskutse teadlastele teha rohkem omavahel koostööd ka avaliku debati „pehmete teaduste" ja reaalalade kokkupuutepunktide otsimisel ja leidmisel.

Esimesed pääsukesed sellest vallast on juba olemas, kusjuures koostöö ei piirdu vaid ühe ülikooli ühe teaduskonna erinevate instituutidega. Täna töötavad Eesti teadlased õlg-õla kõrval Skandinaavia ülikoolide teadlastega näiteks tehnoloogia ja õiguse kokkupuutepunktide kaardistamisel. Eesti õppejõud on välismaal koolitanud IT-juriste ja andnud nõu e-riikluse elementide kasutusele võtmiseks haldusreformide osana.

Et Eesti e-riikluse edu jätkuks, arutame järgmisel nädalal Juristide Liidu konverentsil „Kvantiteet vs kvaliteet" Eesti õigusõppe tänast seisu. Loodame, et lähtudes presidendi signaalist, on diskussiooni sisu ehk muutumas ning kvaliteedistandardite arutamise kõrval leidub ruumi ka uute ja innovaatiliste lähenemiste tunnustamisele.

 „Õigus on headuse ja õigluse kunst", kajab Tartu ülikooli professori kaudu vana mõttetera. Nagu me teame, on kunstis klassikute roll hoida jäävaid väärtusi, avangard aga loob uusi perspektiive. Mõlemil on oluline roll ühiskonna arengu tagamisel, aga seda eeldusel, et nad teevad koostööd.