Katrin Nyman-Metcalf: Internetivabaduse viimased hetked?

 (42)
Katrin Nyman-Metcalf: Internetivabaduse viimased hetked?
Foto: Andres Putting

Internet on tekkinud ja arenenud ilma, et seda oleks organiseerinud või reguleerinud ükski rahvusvaheline organisatsioon või leping.

Euroopas on august teatavasti peamine puhkuse kuu ja sestap tuleb Euroopa Liidu institutsioonidelt või teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt vähe uudiseid. Samas märkab internetist ja selle vabadusest huvitatu isegi augustis, et teemaga tegelevad spetsialistid on ette valmistamas olulist tippsündmust, nimelt detsembris Dubais toimuvat rahvusvahelise telekommunikatsiooni liidu, ITU (International Telecommunications Union) kongressi.

ITU satub üldsuse huviorbiiti harva. Seda põhjusel, et tegemist on 150aastase organisatsiooniga, mis tegeleb pigem tehniliste kui poliitiliste küsimustega, nagu näiteks raadiosagedused või satelliitide orbiidid. Sellest hoolimata on detsembris toimuv kongress kindlasti tähelepanu väärt, sest kuigi laual on tehnilised küsimused, pole interneti puhul üldse nii selge, kust jookseb piir tehnilisuse ja sisulise sõnavabaduse ning teabele ligipääsu vahel.

Võib tunduda positiivne, et hea mainega professionaalne organisatsioon asub tegelema interneti regulatsioonidega. Internet on tekkinud ja arenenud ilma, et seda oleks organiseerinud või reguleerinud ükski rahvusvaheline organisatsioon või leping. See tähendab, et on küsimusi, mille puhul puudub mõnes riigis igasugune regulatsioon või teevad reegleid ettevõtted ise. Need reeglid, mis olemas on, aga erinevad riigiti ning seda hoolimata sellest, et internet riigipiire ei tunne.

Nii seadis alles eelmisel kuul Tadžikistan uued piirangud internetile. Et säärane, puuduliku sõnavabadusega riik seda teeb, ei ole üllatav. Paraku leiab näiteid interneti piiramise kohta ka lähemalt. 14. augustil määras Inglise kohus nelja-aastase vanglakaristuse Surfthechannel.com loojale. Veebileht oli üks Suurbritannia populaarsemaid, mille kaudu võis leida telesaateid ning filme, nii õiguspäraselt kui ka (peamiselt) illegaalselt üleslaetuid või kättesaadavaid. Kuigi veebilehel endal ei olnud muud sisu, kui kataloog ja lingid, kust materjali kätte saada, leidis kohus, et tegemist oli autoriõiguse rikkumise hõlbustamisega.

Sarnaseid kaasuseid leiab ilma pikema otsimiseta teistestki riikidest. Kui ACTA vastased tähistasid sel kevadel võitu, siis tegelikult on lahing kübermaailma ja traditsiooniliste õiguspõhimõtete rakendamise ning nende põhimõtete uut tõlgendamist vajava uue reaalsuse vahel just alanud.

Pealiskaudsel vaatamisel võib tunduda positiivne, et ITU võtab enda peale rahvusvaheliselt ja siduvalt interneti reguleerimise ja seeläbi selgete normide loomise infovabaduse ning vastutuse osas. Tegelikkuses on aga ohud, mis on seotud 193 väga erineva riigi omavaheliste kompromisside tegemisega äärmiselt suured.

Interneti õiguslik reguleerimine on mitmel põhjusel keeruline teema, sest tegemist on alaga, mille puhul on selgelt näha, et tänapäeva juristidel ei piisa ainult kitsalt õigusteaduslikest teadmistest. Infotehnoloogias toimuvate arengute taustal on vaja inimesi, kes mõistavad nii tehnoloogilisi kui ka õiguslikke küsimusi. See on eriti oluline olukorras, kus napib aastakümnete jooksul kaupa väljakujunenud kohtupraktikat, mahukat seadusandlust ning siduvaid rahvusvahelisi lepinguid. Seetõttu tallavad tehnoloogiaõiguse juristid uut teed, mida eile veel olemas ei olnudki.

(Autor on tehnoloogiaõiguse õppetooli juhataja Tallinna Tehnikaülikoolis.)