Katrin Buchanan: Eesti poliitikut on (välis)meedias piinlik vaadata
Sattusin hiljuti interneti kaudu vaatama president Toomas Hendrik Ilvese paari aasta tagust sõnavõttu kübersõja teemal. Ilves andis teleintervjuu ühele briti kõige tunnustatumale ja elupõlisele ajakirjanikule nimega David Frost. Söör Frost sai muide kuulsaks Watergate skandaaliga, kui tema intervjuu tulemusena astus oma kohalt tagasi USA President Nixon.
Kuigi president Ilves räägib soravat inglise keelt, oli mul piinlik
tema intervjuud vaadata. Ajal kui venelased ründasid Eesti veebiruumi, oli meie presidendi jutt igav, veniv, kokutav ning selles puudus hasart oma riiki kaitsta.
Ma mõistan, et president Ilves püüdis jääda diplomaatiliselt korrektseks, ometi ütlesid minuga koos seda intervjuud jälginud britid justkui ühest suust, et Ilvese vastused oli hoolimata huvitavast teemast igavad ja nad oleksid meelsamini midagi muud vaadanud.
Ilvese lapsik kommentaar
Pean ausalt tunnistama, et kui ma kuulen rahvusvahelises televisioonis teadet, et esinemas on mõni Eesti poliitik, siis tuleb mul kananahk peale. Tavaliselt on need ebameeldivad sõnavõtud, mis esindavad meie riiki piinlikul ja ebameeldival viisil.
Ilvese hiljutine intervjuu ajalehele The Guardian oli küll huvitav, kuid selle rikkus tema lapsik kommentaar sellest, kuidas Eestis puudusid Nõukogude ajal restoranid.
Ainus, mida ma pean Ilvese kiituseks ütlema, on tema inglise keele oskus. Väliseestlasena on ta ka ainus, kes meie poliitikute seast soravalt inglise keelt räägib.
Lisaks konarlikule keeleoskusele häirib mind see, et Eesti poliitikutel ei ole Lääne maailmale kunagi öelda midagi huvitavat või kaasa kiskuvat. Miks küll puudub meie poliitikutel kogemus ja julgus maailmapressis oma riiki väärikalt esindada?
Ansip on suurim häbiplekk
Peaminister Ansip on välisintervjuusid andes meie riigile suurimaks häbiplekiks. Mulle meenub peaministri teleesinemine rahvusvahelistes uudistes, kus ta alustas kahe minuti jooksul viis korda lauset sõnadega "In Estonia we..."
Mina ise ole kaugeltki täiuslik, ometi ei ole mul mingit soovi Riigikokku ronida. Poliitikud peaksid olema meie riigi parimad pojad ja tütred, kelle silmavaade ja keeleoskus ületab tavaeestlase
oma. Poliitik on inimene, kelle me valime oma riiki juhtima ja esindama, sest ta on üldjuhul ausam ja targem kui tavainimene.
Ma ei väsi küsimast, kuhu on ometi kadunud meie riigi erudeeritumad pead? Kas tõesti oli meie riigis ainult üks ja kordumatu Lennart Meri, kes suutis Eestit tutvustada kümnes erinevas keeles? Rääkida poliitikast ja majandusest nii, et isegi lapsed tema kõnet ammuli sui kuulama jäid?
Ansipi idiootsed sõnavõtud riigisisesel tasandil võivad olla naljakad. Aga kui ma jälgin oma koduvabariigi peaministri sõnavõtte Lääne meedias ja pean samal ajal kannatama brittide naeruväärseid kommentaare meie juhi suunas, hakkab sees keerama.
Eesti on täis haritud ja andekaid inimesi. Kas me tõesti ei vääri paremat? Kas me tõesti ei suuda oma riigile valida juhte, kes on meile eeskujuks, mitte häbiks?
